Selle ajaga, kui mina oma restoranikülastusest postituseni jõuan, on juba palju kevadvett merre jooksnud, hooaeg vahetunud ja Cru menüügi uuenenud. Aga tühja, head asja soovitada pole kunagi hilja, onju!
Märtsist on Tallinna vanalinn taas ühe restorani võrra rikkam. Viru tänaval, ühes Tallinna vanimas majas, on end mõnusasti sisse seadnud Cru. Ilmselt veinisõnavarast näpatud nimega restoran on Carmen Grupi uusim liige. Ka peakokk on leitud grupisiseselt, selleks on varem Carmen Cateringis vägesid juhatanud Dmitri Haljukov.
Käisin Cru kutsel uut restorani uudistamas ja toite maitsmas.
Cru’d leida ei ole mingi kunsttükk, uks ja restorani silt on kenasti Viru tänavale näha. Ehkkis siseneda saab ka otse Viru tänavalt, ei jätnud me piilumata kangialusest avanevasse armsasse sisehoovi. Oli tõeliselt kahju, et ilm ei ole meie külaskäigu ajal veel piisavalt soe õues einestamiseks. Kohe rahvarohke tänava kõrval, kuid siiski vaikne ja sopiliselt eralduv sisehoov oli väga kutsuv. Mõnel sumedal suveõhtul, või miks mitte juba nüüdki, oleks seal väga mõnus istuda, süüa ja veini juua. Restorani sõnul istutatakse sinna ronima veel metsviinapuid ja teisi taimi, nii et on lootust tõeliselt hubaseks vanalinna nurgakeseks.
Lisaks vaiksele ja eraldatud siseõuele on väljas einestamise kohad ka restorani akende all Viru tänaval. Need lauad ei tundu küll olevat õige paik á la carte õhtusöögi nautimiseks ja nii selgub ka hiljem ettekandja käest plaanide kohta küsides, et ilmselt tekib suve edenedes sinna lihtsam kiirmenüü.
Interjöör on lahendatud lähtuvalt tüüpilisest vanalinna hõngustikust. Valgeks krohvitud ebaühtlased seinad, mõnes kohas jäetud näha paekivi. Seintel on Eesti loodust ja linna elu-olu kirjeldavad maalid. Keskaegset hõngu toonitab lühtrivalik ja laudadel sööjaid tervitavad (just, sest neilt ei sööda, peale end imetleda lubamist lahkuvad nad ettekandja abil taas oma korda ootama) savist käsitöötaldrikud.
See foto on pärit Cru kodulehelt
Nüüd aga kõige tähtsama, söögi juurde! Dmitri Haljukovi sõnul on tooraine väga värske ja kvaliteetne. Võimalusel kodumaine, näiteks köögiviljad ja ürdid on Eesti taludes kasvatatud.
Lauale saabunud leib-sai koos määretega on igaljuhul väga (loe: liiga) maitsvad. Keegi ei taha ju enne päris roogade saabumist kõhtu täis süüa, aga on siin on oht suur. Eriti rosina-pähklileiva ja searasvamäärde puhul.
Leivanosimise kõrvale loetud menüü on isuäratav. Eelroavalikus ahvatles mind kohe toit nimega metspart ja suitsuküülik. Joonealuses selgituses lubatakse vinnutatud pardisinki, küülikusülti, kirsse ja ebaküdooniaid. Ja seda kõike taldrikul oli ja rohkemgi veel: kõige muu kauniduse seltsis lesis ka kuubik foie gras pateed. Vahemärkusena olgu öeldud, et toitude nimetused on menüüs meeldivalt lühikesed. Need viierealised toitude nimetused, kus ühekorraga millegipärast peetakse vajalikuks ära mainida viimnegi lehelibleke, mis su taldrikul leida, on hirmutavad. Selgitusi on ju võimalik lisada toidu nimetuse alla või jätta üldse lahti kirjutamata, pealegi saab kommentaare alati küsida ka teenindajalt.
Niisiis, metspart ja suitsuküülik. Metspardifileest olid lõigatud imeõhukesed rasvaäärekesega viilakad. Vinnutamise tulemus oli struktuurilt midagi prosciuttolaadset, maitselt imehea, õrn ja metsane. Ka küülikusült oli hõrk. Taldrikud on Cru-s üsna külluslikud. Selles mõttes, et lisaks põhilisele, mis antud juhul oli pardisink ja küülikusült, leidus nende kahe peakangelase kõrval ja vahel juba mainitud foie gras patee, veel üks lilla törtsuke (kirss?), kollane pallike (ebaküdoonia?), õhuline suur tšips, veidi rohekat puru ja oranžikas püree. Ürdioks ka muidugi. Ilus ja rikkalik küll, aga siiski oli seda kõike veidi liiga palju. Aga ainult veidi, sest iseenesest, maitsete poolest, ei läinud ükski neist lisanditest ei omavahel ega ka põhiainetega vastuollu. Ilmselt on selles virinas oma osa ka mu isiklikul “less is more” kiiksul.
Kaaslase eelroaks valitud grillitud Atlandi merikukk ja soolatursk tundus paljulubav, aga lauale saabunud kalakesed olid tuimavõitu ja ausalt öeldes üsna sarnase maitsega. Oleks hästi põnev olnud proovida ju merikukke, aga soolatursk domineeris liigselt ja kaht teinetesie kaisus olevat kala lahti mässides ei saanudki lõpuks aru, kumb on kumb. Kala juurde serveeritud krõbedad (beebi)köögiviljad olid oluliselt maitsvamad kui selle roa peakangelased.
Supikäiguks valisin metsaseene leeme täidetud mürklite, marineeritud metsaseente ja kartuliklimpidega. Lisaks lebasid seente vahel helerohelised kevadised lisandid herned ja spargel. Leem serveeriti eraldi kannus ja seda sai soovi korral ise juurde valada. Se oli tõesti väga ettenägelik, sest seeneleem oli tõeliselt hea, nii tummine ja maitseküllane. Kartuliklimp jäi selles toidus vaeslapse ossa. Klimp võib olla täitsa vabalt õrn ja suussulav, minu taldriku asukas oli kahjuks tuimavõitu ja jahune. Kui see vaene klimbike kõrvale jätta, oli supp hästi mõnus maitseelamus.
Et mulle väga meeldib hästi valmistatud veiseliha, langes pearoavalik õrnalt röstitud veisefilee kasuks. Ettekandja hoiatas mind küll veidi süüdlasliku näoga, et tegu ei ole mitte sise- vaid välisfileega, kuna peakokale meeldib välisfilee rohkem. No jumal tänatud, mulle ka! Sisefilee on liiga lihtne, liiga üleekspluateeritud. Välisfilee oli imehästi küpsetatud, pealt pruun ja seest roosa. Lihtsalt sulas suus.
Aga õhtu hitt oli mu kaaslase pearoog, menüüs nimetusega röstitud metslinnufilee ja seened. Tol päeval oli linnukeseks põldpüü. See on üks toitudest, mis jääb ajusoppidesse püsima ja mida meenutad hiljem: “Mäletad, kui me Crus käisime?” “Jajaa, siis kui me põldpüüd sõime, onju..”. Linnufilee, mis kohmaka koka käes kergesti kuivaks võib minna, oli superõrn. Praetud metsaseened ja juurselleripüree olid talle head kaaslased.
Magustoiduks jagasime rabarberi brüleekreemi ja Cru šokolaadivahtu. Tummist Cru šokolaadivahtu nüüd uuenenud kevadmenüüs enam ei ole, küll aga on alles rabarberi brüleekreem. Kindlasti soovitan seda proovida, imemaitsev! Mitte liiga magus, rabarberine, vaniljene-koorene, rukkipurune.
Loodan, et nüüdseks on ka restoranis külanud taustamuusika uuenenud, minu külaskäigu ajal mängis veebiraadio ja see pidev ” best music from dabljuudabljuudabljuu…dotcom” oli lõpuks päris väsitav.
Toitu aga osatakse selles majas tõesti hästi ja maitsvalt teha. Arvestades seda, kui noore toidukohaga (eriti sel ajal, kui ma seal käisin) tegu on, on mõned väikesed apsakad andeksantavad. Ja Cru ei ole üldse mitte “turistikas” nagu võiks ju ühelt Viru tänaval asuvalt söögikohalt oodata. Sinna on oodatud kõik! Tol õhtul, kui meie Crud külastasime, oli laudades istuv seltskond meeldivalt rahvusvaheline seltskond, lisaks eesti keelele räägiti laudades veel kolme võõrkeelt. Nii et hubases saalis tekkis lausa metropoliitne õhkkond. Nagu ma algul juba mainisin, vahetus just nüüd Crus menüü kevad-suviseks. Pole veel jõudnud maitsmas käia, aga kindlasti on plaanis, see mõnus sisehoov on juba nii kutsuv. Uuest menüüst jäi mulle kohe silma õrnsuitsu põdra tartar, praetud siiafilee kodujuustuvahu ja kalamarjaga ning krõbe jänesepirukas (jäneseliha ja hanemaks, karamelliseeritud endiiv ja aroonikaste). Ahvatlused missugused!
Lisa kommentaar