Nizza salat

See, et Nizza salat ilmutab end siin blogis aprillikuus, on puhas asjaolude kokkulangevus. Tegelikult on see salat minu jaoks nii suvi kui suvi veel üks salat olla saab. Värsked kartulid, suvised oad ja magusad kasvuhoonelõhnalised tomatid segatuna tuunikala, oliivide, munade ja kapparitega – sellele kombole on raske leida võrdväärset. Sel aastal leidis Nizza salat tee mu lauale üsna varakult, lihavõtte eel, sest oli tarvis Päevalehele saata mõned pühadeks sobivad kevadised retseptid ja Nizza salat oma värvilise värske olemise ja munapoolikutega tundus igati sobivat.
Ammugi on tegelikult olnud plaanis sest salatist blogida, piltegi suvede jooksul tehtud riburada, siin vaid mõned ülesvõetud salatid:

Kella liikumise suunas: kollaste ubadega (olid just peenral valmis saanud, krõmpsud ja täidlased), grillitud tuunikala (puhas dekadents) ja roheliste paprikatäidisega oliividega (no ei olnud päris õige asi, aga mis sa teed, kui kange Nizza salati isu on), hoopistükkis tuunikalata,aga rohke oma aia värske salatiga ja viimane kilufileedega (täitsa hästi passis) ja suurte kapparimarjadega. Kui Caesari salatit näiteks ei teeks ma iialgi ühestki teisest lehest kui Rooma salati oma ega topiks sinna miskit tomatit ega kurki nii kui mõnes peenes laundžis nähtud on, siis Nizza salatiga on saanud mängida küll ja küll. Ja kui isegi hr. Nigel Slater kirjutab: “But order a salade niçoise anywhere along the Riviera and you will get a different lunch every time.”, ei tunne ma end Nizza salati koostisega hullates üldse süüdi.
See retsept siin on kevadine. Kirsstomatitega (ainukesed tomatid, mis praegu süüa kõlbavad) ja vutimunadega, mis sobivad suuruse poolest kirsstomatitega ja on muidu ka jube head ja armsad. 

* Tsitaat on pärit tema artiklist “Perfect salade niçoise” The Observeris ja ma soovitan seda väga kõigil Nizza salati või üldse klassikaliste toitude austajatel lugeda.