Kõigepealt sai lund kraabitud: kusagil siin peaks see rabarber peidus olema. Paar nädalat hiljem peenra ääres rõõmust peaaegu et minestatud, kui esimene nupsuke mulla seest paistma hakkas. Võrsuvaid varsi sai paitatud ja kiidetud kiire kasvamise eest, nende eest saladusse jättes (solvuvad veel muidu), et esimene rabarbrikook valmis kannatamatu rabarbrisõbra köögis ikkagi välismaisest kraamist.
Nüüd on tehtud kooke, kisselli, jäätist, tšatnit ja muud rabarbrist nii palju, et isu on selleks korraks täis ja marjaootus juba hinges. Peenrale veel jäänud varred lähevad tükeldatult sügavkülma, et talvises tardumuses meelde tuletada: olemas on ka kevad, suvi, tärkamine ja rohelus.
Selle hooaja absoluutne lemmik on aga siin: muredal põhjal magusa kondenspiima ja hapu rabarbri kreemine kooslus, mille peal veel õhuline besee. Kook oli nii hea, et nüüd siin selle postituse algust üle lugedes mõtlen, et võib olla ikkagi veel on veidi vara päriselt otsi kokku tõmmata…:)
Marilin
Sul on rabarbrihooaeg juba ammu kinni, mina aga just tegin seda kooki. Ja tõeliselt hea tuli, kindlasti teen veel 🙂 Aitäh! Kirjutasin oma blogis ka sellest.
Anonüümne
Kui teha topelt kogus, et saada plaaditäis kooki siis tundub kondenspiima jube palju?
Mari-Liis
Nojah, kõike on topelt, kui teha topelkogus. Aga mõtle, ega ju ühes koogitükis sellepärast rohkem kondenspiima ei ole, lihtsalt saad suurema koogi, millest jagub rohkematele! 🙂 Head küpsetamist!