Kohale jõudes võttis meid vastu soojas õhtupäikeses kümblev Lõuna-Eesti taluõu imetlusväärselt maitseka ja hoolitsetud ümbruse ja hoonetega. Vaated ja meeleolu hurmasid hetkega ja kuni sealviibimise lõpuni.
Söögiruumi sisustus on minimalistlik. Maalähedane ja samas elegantne. Tõeliselt võluv. Kuni hiliste õhtutundideni valgustasid söögiruumi vaid laua otsas olev aken ja väike ava ukses. Rohkem polnudki vaja. Lõpuks hämaruses säravatest pudelitest serveeritud erinevat tooni marjanapsid mõjusid lausa müstiliselt.
Veele tuleb pühendada eraldi paar lauset, õieti sellele oksakesele kannus. Kas pole mitte dekoratiivne! Lähemal uurimisel selgus, et tegu on kasvuhoones vohava bordoo spinatiga. Õhtu lõpuks pakkis Tuuli oksakesed, muidugi Erki lahkel loal, kaasa, et proovida, kas varrejupp ajab juured alla. Tuuli, anna siis teada kuulsusrikka päritoluga taimekeste käekäigust, loodetavasti seisame kõik sul varsti ukse taga taimejärjekorras:)
Erki ise ütleb, et ta ei tee seda kohta sellepärast, et talle tohutult meeldiks süüa teha, vaid see on tema sissetulekuallikas. On aga ilmselge, et ainult raha pärast Tammurit ei tehta. Kui see nii oleks, siis huugaksid õues grillid vorstidega ja tegu oleks hoopis teistsuguse söögikohaga. Kõik, mida sõime, väljendas pühendumist toidule, selle valmistamisele ja teistele pakkumisele. Sellist asja ei ole võimalik kiretult hästi teha.
Tammuris pabermenüüd ei ole, kõik pakutav on peremehe peas ja paljuski varieeruv. Kohta broneerides meeldib Erkile, kui talle saadetakse meil, kus öeldakse, mitmekesi ja millal soovitakse tulla. Telefonikõnedele stiilis “Kuidas teil seal siis toitlustamisega on?” ta ei reageeri. Alati võib teada anda, kas on erisoove toitude osas. Kui aga just mingeid terviseprobleeme (allergiad jne) ei ole, jätaksin mina valiku Tammuri teha, pettuda on toiduarmastajal ilmselt võimatu.
Kribasin kiiruga kõik söödu üles kirjutada, et pärast blogides ei ununeks, mis täpselt ja kuidas ja millega. Aga tegelikult selle edasiandmine, mida ma Tammuris sõin, ei olegi vajalik. Söök oli suurepärane: leidlikud kombinatsioonid, tundlikult miksitud kohalikud ja võõramaised toorained, imelised tekstuurid ja maitsed, oskuslikult valitud veinid. Kõik see ülepingutamata, lihtsalt, aga kaunilt serveeritud.
Kui kellelgi on huvi saada täpne ülevaadet menüüst, siis allpool on dešifreerimiseks märge telefonis:) :
Sellele järgnevad toidupildid. Ma ei hakka neid maitseid siin tagantjärgi lahti enam harutama, need kuulusid sellesse õhtusse, sellesse meeleseisundisse, sellesse tervikusse, millesse Tammuris sulandud. Ja lihtsalt naudid olemist.
Minu arvates on Tammuris tohutult romantiline. Ma ei räägi roosast pitsivahusest romantikast. See on karge, maskuliinne, minimalistlik, kontrastide võlus realiseeruv hiigelannus romantikat, naudinguid ja elamusi kõigile meeltele. Kõik see ja lisaks varemkäinute ja Tammurisse ööbima jäänute jutud Erki just küpsetatud pannkookidest toormoosiga, mis hommikul korviga järveäärse ööbimismaja ukse taha tuuakse, muutsid täiesti vastupandamatuks mõtte minna Tammurisse tagasi. Siis juba kahekesi, mõnel sumedal augustiõhtul. Süüa sealsamas hubases aidas Erki tehtud toite, jalutada, nautida vaikust, vaadata öösel järves peegelduvat säravat tähistaevast, süüa hommikul pannkooke, lihtsalt olla… Saab tehtud.
Braavo, Mari-Liis! Kaunite fotode ja kujunditerohke tekstiga oled suutnud suurepäraselt edasi anda seda imeliselt lummavat meeleolu, mis meid Tammuris ees ootas. Erki pilt valguvihus on tõeliselt kõnekas ja väga ilus. Ja kõige kirjeldatuga jääb üle vaid nõustuda.
Minu spinativars on tänaseks sama reibas kui ta Tammurist kaasa haarates oli. Juurtest esialgu veel märki ei ole, aga ma luban mitu korda päevas sellele võsule, et hakkan tema ja ta laste eest hästi hoolitsema. Äkki saame jutule :)
Ääretult võluv pildireportaaž teie õhtusest sihtpunktist. Päikesekiirtes peremehe eest muidugi 12 punkti:)!