Seenepirukas arhiivist

Täna oli sula! 

Maal oli see täitsa mõnus. Saime valmis oma koolivaheaja suurprojekti, terrassilt väljaraiutud lumekamakatest tehtud kindluse. Ehitasime lumememme, kes jäi nädalaks maja ette valvesse (kui enne ära ei sula) ja pidasime lastega maha korraliku lumesõja. Meil käis külas ka Tomas, kes lõpetas videoklipi, mis tehti veebruarikuise blogijate kohviku tarbeks. Nüüd kui see on tehtud, tuleb tõele au andes tunnistada, et Nigellat minust ei saa. Vähe sellest, ma ei küüni ligilähedale Martti Koppelilegi. Ehkki aasta(kümne)te eest olen piisavalt olnud nii laval, fotoaparaatide kui kaamerate ees, tundsin end nüüd, täiskasvanud ja eneseteadliku naisena,  kaamerasse rääkides ja söögitegemise filmimisel väga ebamugavalt. Tomas küll lohutas mind: ole õnnelik, et tegu on väikese-eelarvelise ettevõtmisega, muidu oleks su tegemisi ja kokkamisi üles võtnud 5-6-st inimesest koosnev tiim, valgustajad, helimehed ja kes kõik veel. Jah, kirjutamine ja pildistamine jäävad ikka minu söögitegemisega seotud väljendusvahenditeks. Aga noh, kui see filmike ükskord valmis saab, eks riputan siiagi üles. .

Aga Tallinn! See on lihtsalt kole, ma ei oskagi muud öelda. Hiiglaslikud hallikaspruunid lumekuhilad teede ääres, sopp ja laga. 

Siiski tuletas tänane ilm meelde, et meil on peale härmas talve ka muid aastaaegu. Sellega seoses tekkis mul mure oma sügisel üliagaralt soetatud seene- ja moosivarude ning sügavkülmas lademetes olevate marja- ja ürdikarpide saatuse pärast. Varsti on juba uus rabarbrihooaeg ja mul mitu karpi veel sügavkülmas… Ja ausalt öeldes tahaks jäätist ka teha, siiani pole jäätisemasina kauss sügavkülma lihtsalt mahtunud.
Hoidiste kiirrealiseerimist alga!
Alustasin projekti leotatud soolaseentest tehtud pirukaga. See on nüüd küll esimene kord, kui ma viitan retsepti osas iseenda varasemale postitusele. Aga see seenepirukas on parim ja väärib igati värsket tähelepanu. Retsept on siin: seene-porgandipirukas.