Kohtasin ühel raamatuesitlusel Anu, kes teatas, et näed just eile mõtlesin sinu peale, kui kanasüdameid tegin. Hetkeks tundsin end nagu kanasüdame-Mari-Liis. Tegelikult on see ju tore, kui mingile toidule mõeldes või seda tehes tekib kellegagi seos. See justkui annab toidule mingi personaalse lisaväärtuse. No ma ei tea, kas nüüd just kanasüdamete küpsetamine peaks mõtted minule viima, ma teen ju läätsesuppi ja pohlavahtu ja kohvibeseesid kaaa! Kaa-kaa-kaa!
Tegelikult jah, sai ju suve alul jagatud rõõmustavalt populaarseks saanud vardas grillitud kanasüdamete retsepti, millele mõtlemine paneb praegugi suu vett jooksma. Retsept ilmus ka Postimehe Grillieris, kus ta sai palju toredaid kommentaare nagu näiteks “Kuidas te selliseid asju süüa suudate”, “Öäk” ja “Fuih”. Kahjuks ei ole vanemaid kui 3 kuud kommentaare enam loo juures näha, see oli päris naljakas. Ja kui Google’ isse sisestada “kanasüdamed”, on enamus vastuseid endiselt südantsoojendavas stiilis “Millega premeerida koera hea käitumise puhul” või “Mida armastavad tuhkrud”.
Et praegu on grillimine teatud klimaatiliste asjaolude tõttu raskendatud, aga kanasüdamete kergelt krõmpsu ja vetruvat tekstuuri ning imehead maitset ikkagi tunda ju tahaks, saab kanasüdametest keeta väga maitsva hautise.
Nii et kanasüdame-Mari-Liis tegutseb jälle:)
Tarvis läheb:
400 g kanasüdameid
1 sl rapsiõli
1 sl võid
2 suitsupeekoni viilu
1 sibul
5 küüslauguküünt
10 kuivatatud aprikoosi
2 sl konjakit
1 triiki sl nisujahu
200 ml koort (10% või 35%)
200-300 ml vett või kanapuljongit
soola, pipart
siledalehelist peterselli
Kõige tõenäolisem, et kanasüdamed laekuvad koju Talleggi pakendis, nimeks “Külmutatud Delikatess broilerisüda”. Sulata südamed. Puhasta. Puhastamise käigus tuleb eemaldada valged torukesed lihtsalt noaga küljest ära lõigates. Kui torukeste kõrval peaks olema hüübinud verd (tume tombuke), eemalda ka see noaga kraapides või sõrmega lükates. Kui soovid, eemalda ka osa rasva. Veidi võib jääda, see sulab hautades kastmesse. Kui ikka üldse rasva ei taha, poleeri südamed sellest puhtaks. Loputa südamed kiiresti jooksva külma vee all. Hullu pole puhastamises midagi, kogu jutt torukestest ja tombukestest ja rasvast tundub peletavamana kui puhastamisprotseduur tegelikult on. Kes on korra teinud, teab.
Puhastatud:
Haki peekon, sibul ja küüslauk. Lõika aprikoosid ribadeks.
Kuumuta pannil õli ja või, hauta selles madalal kuumusel peekonit, sibulat ja küüslauku senikaua, kuni viimased on klaasjad. Tõsta kõrvale.
Tõsta panni kuumust. Pane pannile terved või poolekslõigatud kanasüdamed, maitsesta soola-pipraga, pruunista.
Lisa juurde peekon-sibul-küüslauk ja aprikoosid. Vala peale konjak, kuumuta paar minutit.
Raputa peale jahu, sega läbi.
Tõsta kõik pannilolev potti.
Vala peale koor ja puljong või vesi.
Hauta pool tundi. Maitse ja kui tarvis, lisa soola-pipart.
Serveerimisel raputa peale rohkelt hakitud siledalehelist peterselli.
Söö näiteks kartulipudru, riisi või lihtsalt hea saiaga.
Et kõik aus oleks, tuleb lisada, et minu lapsed kanasüdameid ei söö, põhjendades seda oma peakestes ilmselt enam-vähem sarnaste kommentaaridega nagu tegid netikommentaatorid Postimehes grillitud kanasüdamete retsepti juures. Et ma aga toidu kohta ei luba kunagi niimoodi rääkida, väljendatakse oma arvamust viisakamalt lihtsalt söögist keeldudes. Et nad päris nälga ei jääks, teen ahjus poole tunniga (sama kaua kui südamehautis) valmiva sellise asjanduse:
Pilt on väike ja retsepti pole, peekonit koibade ümber mässida ja kartuleid tükeldada oskab vast igaüks. See sai nüüd lisatud lihtsalt ideena neile, kellel tuleb samuti kanasüdamete kõrvale alternatiivne õhtusöök valmistada.
Näib väga ahvatlev roog! Kuigi pean tõdema, et tahtsin sinu grilliretsepti ka proovida, aga siiani on see vaid plaaniks jäänud. Eks tuleb jälle suvi ja siis on uus võimalus 🙂 See laste jutt tundub nii tuttav- ka meil juhtub, et lapsele tuleb mõnigi kord alternatiivne roog valmistada.
Kanasüdame Mari-Liis:D
See konjak ja koor seal südamete ümber pani mul suu juba lugedes vett jooksma.
tore jutt ja retsept isutab tegema!
just-just, Sulle mõtlengi iga kord, kui kanasüdameid teen, et vähemalt keegigi saab aru ja mõistab mu kanasüdamete ja üleüldse rupski-obsessiooni, et need on lihtsalt niivõrd head! 🙂 (võibolla me oleme eelmises elus tuhkrud olnud? 😀 )
Pealkirja tagurpidi lugedes- yum! Aga kanasüda ise on tõeliselt hirmutav:| Kunagi nägin toidulaual kanapugusid ja pole sellest siiani üle saanud:)
Merit, aeg parandab kõik haavad:)
Mida rohkem ise toidu sisse lähed, näed seda lõpuni, tirid ta paljaks kaunistavatest ürdilehekestest, lisanditest, valmistamismeetoditest, võtad toorainet sellisena kui ta on (antud juhul siis tükk kanaliha,mis on teinud tubli tööd, liikunud palju ja kasvanud tugevaks väikeseks lihaseks, mille struktuur on maitstes mõnusalt tihe ja peaaegu nagu punane liha), kaovad tasapisi varem piiranud tabud ja hirmud. Sest lihtsalt soov MAITSTA seda, mis sellestsamast toorainest sündis ja KOGEDA midagi uut ja maitsvat on nii suur. Foodie'de raske, aga naudingurohke saatus:)
Nüüd läksin vähe hoogu.
kanapugud on ausalt öeldes veel paremad, kui kanasüda.
Ai kui ahvatlev! Kanasüdame Mari-Liis hiilgab jälle suurepäraste ideedega.
Mina, tuleb tunnistada, olen ka paras südamepede. Lapsest saati armastan seda tihedat taist lihast. Kirg algas lapsepõlve vastasmaja kulinaariapoest, kus müüdi keedetud veisesüdant. JA selle viil mustale leivale, veidi jämedalt jahvatatud soola ja pipart peale, kurgiviil ja tillioks viimistlemiseks. Siiani läheb meel härdaks ja maitsemeel ärevaks, kui sellele mõtlen.
Selliste konjakis ja koores hautatud südamete kõrval on muidugi eelnev kirjeldus armetu vari, aga südame mõnusast olemusest ei ole siiani üle saanud.
Südamlike inimeste viga vist :)))
Nii naljakas tekst, kanasüdame-Mari-Liis 🙂 Neid mõnusaid kommentaare lugesin ka kunagi Postimehe loo juures ja juba siis sai naerda.
Aga äkki peaksid Solarise kohvikus ka inimesi kanasüdametega üllatama (lisad 1 tl suhkrut ja siis retsept juba kvalifitseerub :)).
Jaa, need kommentaarid olid tõsiselt naljakad! Aga minu jaoks oled sa kinnistunud pigem rokkiva räime Mari-Liisina 😛
Tuuli, meil on juba mõnd aega Märjamaa letis lihaveise südant. See näeb ikka hullult isuäratav välja, selline tihke ja punane!
Sellepärast ongi Sinu blogi lugemine sõltuvusttekitav, et need ausad lood ja ilusad pildid siin retseptide juures kutsuvad uuesti ja uuesti lugema ja järele katsetama 🙂
Isegi pärast toekat nädalavahetuse hommikusööki hakkab suu koores-konjakis kanasüdamete ja kartulipudru järele vett jooksma.
Kanasüdamed lähevad kahtlemata tegemisele, läksid juba grillihooajal. Grillvardaga seltskonnas ringi käies oli samamoodi kaks reaktsiooni: "Uu! Mõnus!" ja "Mine selle jõleda asjaga kohe kaugemale."
Kas Sul on ehk soovitusi seasüdametele?
Aet, hea mõte. Siis on kindel, et jään sinna viimasena üksinda nukrutsema:)
Liina ja Tuuli, lisaks veisesüdametele on Märjamaa letis ka ilusaid talle omasid (mis küll üleeile leidsid kõik tee minu turukotti:P)
K., pole ise küll seasüdant kunagi teinud. Aga arvan, et tükeldatult koos köögiviljade vms hautamine, viilutatult praadimine või grillimine (enne kergelt marineeritult) on head variandid.
Teisele Liinale tänud heade sõnade eest blogi aadressil, ta on väga rõõmus!:)
Wow, Sadamaturu Liina! Et ma allest nüüd seda viidet veisesüdamele juhtusin lugema /jääb ärevalt ootama öötundide möödumist, et hommikul turult veisesüda ära tuua ja siis lapsepõlveradadele uitama minna/.
Tallesüda kõlab ka ebanormaalselt hästi!