Kõrvitsamoos õunte ja astelpajuga

Korraks isegi tundus, et selleks aastaks on kõik, mis vähegi tarvis ja võimalik purki pistetud. Võib rahulikult ennast diivaninurka pleedi sisse kerra tõmmata, hinges õnnis teadmine, et kõik on läinud nagu alati: taas saab järgmisel aastal samal ajal tõtt vaadata eelmise (ja sellest eelmise) aastanumbriga moosi-, kurgi- seene- ja mis kõik veel purkidega, mida nende kogust arvesse võttes pole suudetud ära süüa. Aga ei! Ikka leiad end turulettide vahel ringi jalutamas, vedades ninna sügiselõhnaliste õunte hõngu, endal silmis tähtedena plinkimas säravoranžid kõrvitsad ja astelpajud. Oravlus jätkub! Veel mahub riiulitele! See moos sündiski, kui leidsin end köögis turult koju taritud nunnu pähkelkõrvitsa, karbitäie astelpajumarjade ja Antoonovkatega. Kõrvits pooleks õuntega andis moosile just paraja struktuuri ja maitse, astelpajudest tuli vajalik hapukus, et moos liiga imal ei jääks. Ingver sobib ka siia maitsekomplekti valatult ja kui soovi, võib ingverit isegi veidi rohkem lisada, kui retseptis kirjas.

Ehkki ma ei ole seda moosi teiste kõrvitsasortidega peale pähkelkõrvitsa teha proovinud, arvan, et kõige maitsvam jääb ta just pähkel- või muskaatkõrvitsast. Lisaks tihkele ja maitsvale viljalihale on need mõlemad ilusa tumeoranži värviga. Selline jääb ka moos, astelpajumahl annab muidugi veel oma värvi lisaks. Tavaline heleda viljalihaga hiigelkõrvits, meie kompostihunnikute superstaar, jääb moosi sees ehk liiga kahvatu ja vesine.

Et moos saab kallerduv, marmelaadilaadne, sobib ta kõige paremini hommikusele röstsaiale (jajah, tean suurepäraselt, et hommmikusöögiks on palju paremaid valikuid, kui moosisai, aga ega ma seda igal hommikul ei söö, kaugel sellest. Ja kui juba süüa, siis ainult imehea isetehtud moosiga, onju!). Samahästi sobib ta lisamiseks maitsestamata jogurtile, pudrule, jäätisele…Aga kõige mõnusam manustamisviis toimub loomulikult trajektooril purk-lusikas-suu!

Selle postituse koostööpartner on D-kokaraamat