Pikaajaliste kogemustega ja suurepärane keeletoimetaja, kes on aidanud mul raamatutes viierealiseid lauseid ja muud verbaalset mulinat ohjata ning ühtlasi omab värskeimat infot eestikeelsete kokandusterminite ja nende kirjutamise pidevalt muutuvate reeglite osas, teatas hiljuti mu käsikirja parandades, et kreeka pähkel lubatakse nüüd kirjutada nii ja naa – see tähendab nii väikese kui suure tähega. Eelmise põim-põim-põimlause pikkuse osas oleks tal samuti nii mõndagi öelda:)). Johhaidii, just siis, kui olin jõudnud koolist meelde jäänud reegli (et ikka väikese tähega) ümber õppida ja harjutada end kõik need kreeka ja india pähklid suure tähega kirjutama, on nüüd taas väike lubatud. Nojah, sama teema on olnud rabarbri-rabarberi ja taina-taignaga. Tohib, ei tohi, võib nii ja võib naa – ei jõua enam järge pidada ja kõige lihtsam tundub olevat kasutada sõnu nii, nagu armas eesti keele õpetaja koolis õpetas. Sest lõpuks tulevad nad kõik ringiga täpselt samamoodi tagasi.
Teeme parem pirukat. Viigimarjad, kitsejuust, mesi ja k(K)reeka pähklid on alati toimiv ja täiuslik kooslus. Viigimarjad on hetkel oma parimas vormis, nii et söögem neid kõikvõimalikul viisil. Kes soovib kitsejuustu maitset mahendada (kui ei kuulu just laste lemmikmaitsete hulka vms), võib pool kogusest asendada tavalise maitsestamata toorjuustuga.
Viigimarjapirukas kitsejuustu, mee ja kreeka pähklitega
200 g pärmi-lehttainast (võiga)
200 g pehmet kitsejuustu
3 sl vedelat mett
poole väiksemat sorti sidruni mahl ja riivitud koor
4-5 viigimarja
peale niristamiseks vedelat mett ja puistamiseks hakitud kreeka pähkleid
Rulli sulanud lehttainas veidi õhemaks. Kasutasin Rimi võiga pärmilehttainast, mille paksit võtsin kaks lehte ja rullisin nad lihtsalt keskelt kokku ja veidikene õhemaks, nii et sain umbes 22×22 sentimeetrise ruudu.
Lõika servadest 1 cm kauguselt noaga tainasse terava noaga sisselõige, aga mitte päris lõpuni. Selline “raam” aitab kaasa äärte kerkimisele. Kui soovid krõbedamat põhja, pista nüüd tainaruut 210 kraadisesse ahju 10 minutiks küpsema. Pirukas saab aga maitsev ka siis, kui paned täidise eelküpsetamata põhjale, lihtsalt põhi on siis veidike pehmem.
Maitsesta pehme kitsejuust lusikaga segades mee ja sidrunimahla ning riivitud koorega. Määri juust kas siis eelküpsetatud või toorele tainapõhjale. Viiluta viigimarjad (lõika mõlemalt poolt otsad enne ära). Laota juustule. Küpseta pirukat 210-kraadises ahjus 15 minutit.
Tõsta ahjust välja, nirista peale vedelat mett ning puista hakitud kreeka pähkleid. Lõika tükkideks ja naudi.
Vaata siit ka pähklite ja vürtsidega ahjus küpsetatud viigimarjade retsepti.
Mind hakkas kohe huvitama, mis ajast võib Kreeka pähkel väikse tähega kirjutada 🙂
Tean, et botaanikas on tavaks taimenimetustes kohanimeline täiend kirjutada väikese algustähega, muus tekstis ei tea.
Teevi, ei oska vastata ise, mis ajast. Uurin Velvelt järele ja annan teada.
Palun soovitusi kitsejuustu osas, need kitsejuustud (valgehallitusjuustuga koos), mis Haapsalus müüakse, on kõik liiga pehmed, ehk sulavad nii ära, et midagi sisuks järgi ei jää ..
Teevi, targemad teadsid väita, et kokanduses pidi samuti olema lubatud mõlemat moodi kasutada.
Aitäh, Mari-Liis! 🙂 Siiski jäi minusse kahtlus ja uurisin EKIst, et kas selline muudatus on tõene ja millal tehtud.
EKI vastus oli järgmine:
"Kreeka pähkel väikese algustähega on endiselt lubatud vaid botaanika terminoloogias, kokanduses kindlasti mitte. Kui vastupidise väitja tugineb usaldusväärsele allikale, mis on ühtlasi kirjakeele normi alus, siis palun seda allikat ka meile viidata. Seni võib viidata kirjakeele normi alusele ÕSile, kus on suure algustähega India pähkel, Kreeka pähkel ja Brasiilia pähkel: http://www.eki.ee/dict/qs2013/index.cgi?Q=kreeka+p%C3%A4hkel&F=M".
Siit taas minu küsimus: äkki keeletoimetaja jagab ka meiega allikat, millele tugineb tema väide? 🙂
Teevi, oh sind tublikest! Ega EKI-l vastu ei saa. Kui ikka suurega, siis suurega. Postituses ma muidugi nüüd parandama ei hakka, las jääb – sisu sest ju ei muutu ja ehk tõmbabki tähelepanu paratamatusele, et kui tahad õigesti, st vastavalt parasjagu kehtivatele reeglitele kirjutada, tuleb kahtlased asjad ikka üle kontrollida:)
Aga noh, kõik asjad tegelikult ongi kogu aeg muutumises. Keeletoimetajatelgi keeruline järge pidada, rääkimata minusugusest:). Kui blogimist alustasin, oli näiteks parmesan veel suure tähega, nüüd väikesega.. N-ö vanasti olid kõik need pähklidki just väikese tähega ja eks harjumuse jõud on suur, ka keeletoimetajatel. Oh, kuidas sai koolis tuubitud, et Esimene ja Teine maailmasõda on suure tähega. Ja nüüd hoopis väikesega…
Keel ju kogu aeg areneb ja õnneks annab sageli ka valikuvõimalusi. Tänud aga sulle selguse toomise eest.
Ega ma Sinu vastu läinudki, pigem ikka keeletoimetaja vastu 🙂 Ma ise ka keeletoimetaja, eks see professionaalne kretinism ole 😉 Siiski, usalda, aga kontrolli. Ja eks ta raske on jah järge pidada, keel muutub ja peabki, aga peab lihtsalt oskama kahelda ja kontrollida. Ja igaüks kirjutab oma veebipäevikus nii, kuidas heaks arvab, aga raamatutes meeldiks mulle, et reegleid järgitaks 🙂
Ajaloosündmustega nii range ei olda, uus reegel ei tühista vana, aga segadust see tekitab, tunnistan 🙂
Ilusat sügist!
H, selles konkreetses pirukas, mis pildil , kasutasin ma ühelt väiketootjalt (Üvasi talu) pärit kitsepiima toorjuustu, mida poest üldse osta ei saa, aga kui huvi, piilu siia: https://www.facebook.com/yvasitalu?fref=ts
Selle valgehallitusjuustuga kitsejuustu kohta ei oskagi midagi arvata, pole proovinud ega näinud. Aga tegelikult peaks iga vähegi kreemisem (mitte kõva) kitsejuust siia sobima.Täna märkasin Rimis karbi sees kreemjat toorjuustu, ka Soignoni väikesed torukesed peaksid sobima. Ja kui ikka sobivat ei leia, siis siis võib kitsejuustu asendada valgehallitusjuustuga (lase toatemp-l seista, et pehmeneks) või lihtsalt kasutada maitsestamata toorjuustu. Olen teinud pirukat ka vaid toorjuustuga ja väga hea on!