See on äärmiselt isetegevuslik, meelevaldne ja täiesti eestipärane versioon kuulsast lõunapoolse Euroopa roast nimega brandade. Brandade on tegelikult tehtud kuivatatud ja soolatud tursast, võrratust bacalhaust. Meil seda saada ei ole. Õiget brandadet saabki teha ainult siis, kui ise kõva ja kuiv valge soolaga kaetud tursafileejurakas kohvris Portugalist või Hispaaniast koju tassida. Või lasta mõnel armsal sõbral endale see tuua. Umbes nii, et sõber ütleb :”Kuule, ma lähen nädalaks puhkusele Portugali (või Hispaaniasse või mujale sinnakanti), on sul äkki mingeid soove sealt?” Mina: “Ah, ma ei tea, ära nüüd hakka tassima. Aga noh, kui just midagi, siis ühe väikese bacalhau võid ju tuua.” No ja toidukauge sõber ei tea ju mis see on ja siis läheb poodi ja näeb seal vot selliseid hunnikuid kuivatatud soolaturskadega:
 |
| Pilt on tehtud paar aastat tagasi Põhja-portugalis Douro jõe ääres mägedes, ühe külakese täiesti tavalises toidupoes. |
Ja siis sõber kirub nii sind kui oma heasoovlikkust maapõhja, sest olgugi kuivatatud, on see ikkagi kala. Ja kalal, eriti sellisel, mis on seisnud erinevatel põhjustel, on kalalõhn! 🙂
Valmistamine on lihtsamast lihtsam: keeda kartulid, tambi katki, sega ülejäänud ainetega ning vala vormi küpsema. Tulemus on suurepärane.
Kartuli-suitsutursavorm
neljale
400 g kartulit
400 g suitsuturska
2 küüslauguküünt
50 ml oliiviõli
2 muna
u 1 dl kuuma piima
2 sl hakitud rohelist sibulat
musta pipart
Koori ja tükelda kartulid. Keeda pehmeks. Tambi kuumalt katki. Haki küüslauguküüned. Kuumuta pannil oliiviõli, hauta küüslauk selles vaiksel tulel helekollaseks. Jälgi, et kõrbema ei läheks! Jahuta veidi ja vala õli koos küüslauguga tambitud kartulitele.
Puhasta suitsutursk nahast ja luudest. Haki kalaliha peeneks. Sega koos rohelise sibula ja lahtiklopitud munadega kartulimassile. Lisa kuuma piima nii palju, et segu saaks vedelama kartulipudru konsistentsi. Vala suurde ahjuvormi või 4 väiksesse portsjonivormi ja küpseta 200 kraadi juures 15-20 minutit, kuni roog on kuldne.
Jahvata peale pipart. Paku kõrvale röstsaia.
Retsept on ilmunud ka Eesti kartuli veebilehel, kus rohkelt teisigi põnevaid toite, mis sisaldavad meie armast rahvusmugulat.
Kas see on söödav? Inimesed, kes on portugalis bacalhaud proovinud, ütlevad, et ei ole. "Odav talupojatoit, ületalve säilitatud ülesoolatud kalast, millega võrreldes meie silgusoust on tõeline hõrgutis", ütles mu portugali-eksperdist sõber, kui teda juhuslikult Lissabonis kohtasin.
Tere, Kaur! Saan aru, et su küsimus söödavuse asjus käib baccalà/bacalhau kohta, mitte selle vormi siin. Bacalhau on ju lihtsalt suurepärane, mis jutt see üldse on või kes seda räägib, et ei kõlba, ma ei saa aru 🙂 Temast saab nii palju mõnusaid asju teha, seesama brandade, millest kirjutasin, siis tomatikastmes bacalhau, kalapallid… Teda saab keeta, röstida, praadida, hautada, teha kreeme jms. Et ta on tugevalt soolatud, tuleb teda enne loomulikult korralikult leotada, mitu korda leotusvett vahetades. Nii kaob ka liigne soolasus. See, et mingi asi on odav või talupojatoit, ei tähenda ju ometi, et ta halb oleks 😀 😀 Näiteks homaar ja bacalhau näiteks on üks ühes, teine teisest hinnaklassi servast. Mõlemad imelised!
Homaar (lobster, eks?) on ajalooliselt ju veel odavam toit kui tursk. Kui soolatursk oli talupoegade, siis homaar oli vangide söök.
Aga no ma siis proovin, kui võimalus tekib, aitäh 🙂
Tere, Mari-Liis! Kuivatatud tursk on enamasti Norras toodetud (ja nii juba palju sajandeid) ja seal klippfisk'iks nimetatud. Soolane seepärast, et kuivatatakse värskes õhu käes ookeani ääres. Nii igaks juhuks targutan 🙂
Tere-tere, Ene! Küll on tore sind siin kohata, virtuaalseltki! Jajah, Norrast tuleb see kala peamiselt ja mõelda, millistes kogustest teda ikka lõuna poole veetakse. Naljaka kokkusattumusena kirjutan seda praegu just Oslost 🙂