Kui siin juba nii lihaliseks (vt. eelmine postitus) on see asi läinud, teen ära ka oma ammu plaanis olnud rostbiifi postituse.
Minu meelest on see üks parimaid mooduseid veiseliha küpsetamiseks üldse. Pealt pruuni pealispinnaga ja seest roosa liha on õrn ja imehea maitsega. Süüa saab nii soojalt praena (näit. brittide Sunday roast) kui külmalt: lihtsalt lõikudena, salatil või võileival. Kunagi ei tahtnud rostbiifi tegemine mul kuidagi õnnestuda. Tallanahk tuli ahjust välja, noh. Aga ma ei jätnud jonni. Proovisin ja katsetasin. Ja julgen nüüd öelda, et kõige suurem osa rostbiifi õnnestumises on toorainel. Ma enam ei riski ja teen alati rostbiifi Liivimaa Lihaveise laagerdunud välisfileest. Jah, on kallis, aga ega rostbiif nüüd päris argiõhtu toit ka pole. Jah, õnnestub alati ja ei pea paaniliselt enne külaliste saabumist proovima untsuläinud rostbiifi tükeldada ja sellest böfstrooganovi hautada (seilasime, teame). Täitsa võimalik, et väga hea rostbiifi saab ka sisetükist või pähklitükist või välistüki silmast, aga välisfileest on ta lihtsalt super.
Veiselihal tuleks kohe kindlasti lasta enne küpsetamist toatemperatuuril seista. Mina lasen tal rahus soola ja õli-veiniäädikaga sissepatsutatult lebada tund aega. Prantsuse toidukeemik ja kokk Hervé This väidab, et arvamus, nagu soola lisamine enne küpsetamist muudaks liha puiseks, on puhas müüt ja vastupidi, see parandab hoopis oluliselt liha maitset ja struktuuri. Loomulikult on talle ka vastuargumente, nagu ikka, aga seda ma võin oma kogemusest öelda küll, et see tunnike soolaga maitsestatult seismist mingeid “mahlu välja” nüüd küll ei tõmba.
Aga vot hape on nüüd küll see, mis võib veiseliha sitkeks teha. Nii et äädikamarinaadis leotamine on kindlasti välistatud. Aga vot minu retseptis on ikkagi sortsuke veiniäädikat! Cava-äädikas on õrna ja pehme maitsega. Ja nii pisike kogus ei tee midagi halba. Annab hoopis maitsele väga hea nüansi, struktuuri rikkumata.
Veiselihal tuleks kohe kindlasti lasta enne küpsetamist toatemperatuuril seista. Mina lasen tal rahus soola ja õli-veiniäädikaga sissepatsutatult lebada tund aega. Prantsuse toidukeemik ja kokk Hervé This väidab, et arvamus, nagu soola lisamine enne küpsetamist muudaks liha puiseks, on puhas müüt ja vastupidi, see parandab hoopis oluliselt liha maitset ja struktuuri. Loomulikult on talle ka vastuargumente, nagu ikka, aga seda ma võin oma kogemusest öelda küll, et see tunnike soolaga maitsestatult seismist mingeid “mahlu välja” nüüd küll ei tõmba.
Aga vot hape on nüüd küll see, mis võib veiseliha sitkeks teha. Nii et äädikamarinaadis leotamine on kindlasti välistatud. Aga vot minu retseptis on ikkagi sortsuke veiniäädikat! Cava-äädikas on õrna ja pehme maitsega. Ja nii pisike kogus ei tee midagi halba. Annab hoopis maitsele väga hea nüansi, struktuuri rikkumata.
Rostbiif
800-900 g lihaveise laagerdunud välisfileed
1 tl soola
2 sl oliiviõli
1 sl cava-äädikat (võib asendada valge veiniäädikaga)
musta pipart
Puhasta liha kelmetest. Hõõru igast küljest ühtlaselt soolaga. Patsuta kätega lihasse kõigepealt oliiviõli ja siis veiniäädikas. Ikka nii, et igale küljele jaguks. Lase toatemperatuuril seista 1 tund.
Prae pannil igas küljest pruuniks. Õli pole pannile vaja lisada, liha on õline. Oluline on praadida kõrgel temperatuuril, et liha pruunistuks, mitte ei hakkaks hauduma.
Kui soovid, seo lihatükk nööriga kinni, et ta oleks ühtlase ja pontsakama kujuga.Tõsta liha pannilt ahjuplaadile asetatud ahjurestile.
Prae pannil igas küljest pruuniks. Õli pole pannile vaja lisada, liha on õline. Oluline on praadida kõrgel temperatuuril, et liha pruunistuks, mitte ei hakkaks hauduma.
Kui soovid, seo lihatükk nööriga kinni, et ta oleks ühtlase ja pontsakama kujuga.Tõsta liha pannilt ahjuplaadile asetatud ahjurestile.
Kuumuta ahi 180 kraadini. Enne ahju panemist raputa lihale peale veel musta pipart. Küpseta, kuni sisetemperatuur on 58 kraadi. Tõsta liha ahjust, mässi fooliumisse ja lase 15 minutit puhata. Eemalda nöör, kui seda kasutasid ja lõika liha terava noaga õhukesteks viiludeks.
Lihtne, kas pole. Et asi kindla peale õnnestuks, ongi ülioluline pidada silmas vaid nelja asja:
-et liha saaks piisava aja toatemperatuuril olla
-et pannil praadimine toimuks piisavalt kõrgel temperatuuril. Parim on kasutada malmpanni.
-et ahjus küpsetades oleks liha restil ja õhk saaks ka altpoolt liikuma. Kui ei ole sobiva suurusega restiga ahjupanni, võib kasutada näiteks Ragne poolt välja pakutud nutikat lahendust.
-et ei küpseta üle. Siis jääb rostbiif tuim ja vintske. Lihatermomeeter on siinjuures asendamatu abiline.
Veiseliha küpsusastmed oleks ka siia kohane kirja panna (allikas: eestitoit.ee)
– küps (welldone) – läbiküpsenud lihalõik, pealt pruunistatud ja ka keskelt täiesti küps, liha sisetemperatuur vähemalt +72°C;
– poolküps (medium) – keskmiselt küpsenud lihalõik, pealt pruunistatud, keskmine osa pooltoores (punakas kuni roosa), liha sisetemperatuur +60-+65°C;
– pooltoores (rare) – pealt kergelt pruunistatud lihalõik, keskmine osa toores (punane), liha sisetemperatuur +50-+55°C.
58°C, milleni mulle meeldib rostbiifi küpsetada, on siis rare’i ja mediumi vahel. Õrn ja mahlane. Aga küpsusaste on maitse asi, selge see.
ma täna prismas neid saaremaa omi kiibitsesin jälle, see oli ka ikka hirmus hea. täna angust ei olnud, küll aga oli limusiin ja simmental. peaaegu silma võtab märjaks – ja validki supermarketis, mis sorti lihaveist tahad…
Grillisime täna Saaremaa lihaveise antrekooti. Šarolee oli tõug, sellist polnudki varem proovinud. Antrekoodiga on ikka sageli väga juhuslik ja kõikuv see kvaliteet. Mõnikord on nii imelikult lõigatud, et ei saagi aru, kust otsast seda nüüd siis küpsetama peaks või kuidas seda üldse lõikudeks saab. Aga uhh, kui hea oli seekord! Liivimaa Lihaveise talud kasvatavad minu teada kaht tõugu: hereford ja aberdiin-angus.
Limusiin on kordades parem, kui Liivimaa lihaveis. Ausalt kohe.
Simmentali proovin täna ära.
🙂
ja nüüd ma siis alles tegin blogiringi ja lugesin su rostbiifi loo ka läbi:)). Lihaveis ruulib! Rostbiif ka:)
Jutt jumala õige! Mina otsustasin soolareegli vastu mässama hakata ka justnimelt rostbiifi tehes. Lihtsalt loogika ütles, et kuidas ma selle rostbiifi siis soolaseks saan, kui ahjus-pannil on ta loetud minutid ja enne ei tohi soolaga kokku puutuda.
Ma liigitaks selle "sool imeb lihamahlad välja" samasse müütide kategooriasse, et "rase naine ei tohi käsi rinnast kõrgemale tõsta" 😛
Tegime täna Sinu juhiste järgi ära. Saaremaa lihaveise välifileest. Superhea sai ! Lihatermomeeter tuleb meil uus hankida, selline mille tabloo jääb väljaspoole ahju, sest minu silmad seda seal ahjus ei näe:) Jaana valvas siis termomeetrit:P Kahepeale saime hea asja. Tuleb järgmisel nädalavahetusel kordamisele. Aitäh juhiste eest !
seda on nüüd küll väha suur rõõm kuulda, et liha maitsev tuli, ilse! Aga termomeeter tuleb sul siis tõesti uus vaadata, kui silm ei seleta;) mul omal oli ahjuga kaasas, nii et ühe otsa pistad lihasse, teise ahju siseseina ja tablool näed, mis temp on. Hästi mugav jubin.
Mina teen jätkuvalt nii, et ahjus küpsetan 80 kraadi juures seni kuni seest liha 55-60, kuidas kunagi. Tooraineks on olnud Karula kuplite vahel kasvanud pullid, angus peamiselt, laagerdanud olen külmiku lihakastis ja isegi kuni 1 kuu on seisnud. Olen ka otse tapalt tulnud lihast teinud, ja ikka väga maitsev, mahlane. Ja olen teinud ka prakeeritud ammlehma lihast, 5+ aastat, ikka maitsev.