Mul on üks tuttav tikripõõsas. Ta on muldvana ja elab Kesk-Eestis temast veel vanemas taluaias. Talus ei ela kedagi, tikripõõsa eest ei ole aastaid keegi hoolitsenud. Pehkinud ja kööbakile vajunud on ei tea millal, ei tea kelle poolt paigaldatud põõsatoestus. Teadmata midagi väetamisest ja põlvini naati kasvanud, kannab ta igal suvel saaki nagu hull. Marju on nii palju, et vanad sammaldunud oksad on nende all täiesti peidus. Maitse on neil parem kui ühelgi teisel tikrimarjal, mida proovinud olen. Neist jagub söömiseks, moosiks, koogiks.
Lihtsalt mõnus, kodune ja väga maitsev tikri-kohupiima purukook valmis just sellesama imelise ellujääja suurepärastest mesistest marjadest.
Puru:
400 g nisujahu
100 g suhkrut
näpuotsaga soola
200 g võid
Kohupiimatäidis:
400 g maitsestamata tavalist kohupiima
5 sl hapukoort
5 sl suhkrut
2 muna
tikreid, parasjagu:)
Sega suures kausis jahu suhkru ja vähekese soolaga.
Tükelda või kuubikuteks, sega jahusegusse.
Näpi sõrmede vahel puruseks.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga.
Laota plaadile 2/3 sõmerast segust, suru kergelt kokku.
Sega kohupiimatäidiseks kõik selleks vajaminevad ained.
Määri või vala põhjale kohupiimasegu.
Sellele laota ühe kihina tikrid, enam-vähem üksteise kõrval.
Raputa peale ülejäänud purusegu.
Küpseta 200 kraadises eelkuumutatud ahjus u 35 minutit, kuni kook on pealt kuldne.
Sellest kogusest jagub umbes poole suure ahjuplaaditäie suurusele koogile, nii et väiksem plaat kulub marjaks ära. Kui on soov või vajadus teha suur plaaditäis, tuleb koguseid kahekordistada.
Siis on Sul vedanud, et vanast mahajäetud aiast võid põõsalt tikreid korjata. Oma taluaiast, kus ma igapäevaselt ei toimeta, ei saanud ma ühtegi tikrit. Ilmselt kährikud maiustasid nendega 🙁 Kurvaks tegi küll, sest tikrid on mu lemmikud.
eva
Nojah, tegelikult võiksin ma ju ise ka teda natuke lõigata ja puhastada ja rohida, aga ei julge, sest äkki siis ei kannagi enam:)
Tikrid on minu lemmikud ka ja tikrimoos on parim!
Mari-Liis, sa anna oma sõbrale võimalus .. Pane üks pikem oks vastu maad, kata mullaga nii, et oks on põõsa küljes aga oksa tipp on mullast väljas. Varsti võtab see oksake juured alla ja siis lõikad "nabanööri" emapõõsa küljest lahti ja viid oma lemmiku võsukese oma aeda ja elu jätkub veel eiteakuikaua ja rõõmustab su lapsi ja võibolla lapselapsigi;) Tikrid elavad kaua:)
tänan, ilse, teen ära selle asja!
Mina saan tikrikooki haruharva teha, sest meil on kõik suured tikrihullud ja viimati sai 5-liitrine ämber vähem kui 2 päevaga niisama otsa söödud. Aga see oksapaljundus tee, jah, kindlasti ära. Muide, mul kasvas uus taim ka niidukiga ära murdunud oksast, mille mulda surkasin ja tänavu oli sel juba 1 marigi peal. Aga ema küljes juurutamine on kindlam viis, ei kuiva põuaajal ära. 🙂