Isetehtud vorstid

Neeme Naiste Rannavalve Seltsil, mille liikmeks mul on rõõm olla, on tore traditsioon korraldada aeg-ajalt ühiseid kooskokkamisi. Seekord tegime süüa koos lastega. Ei teinud me burkse, pitsasid ega isegi mitte spagette lihapallidega, vaid toppisime koos põngerjatega seasoolikate sisse toorest rasvast hakkliha.  Jah, me tegime ise vorsti!
Lapsed näitasid vorstiteo suhtes üles uskumatut entusiasmi ja uudishimu, mis oli mulle veidi üllatuslik*. Aga näed mida tähendab, kui teha asja hingega, lõbusasti ja üheskoos. Mina tegin ise vorsti esimest korda ja olin ka väga entusiastlik ja uudishimulik. Õpetajat meil polnud, õigupoolest polnud keegi varem vorste teinud, seega…olime kõik entusiastlikud ja uudishimulikud. Eks väike mure oli, et kõht jääbki õhtu lõpuks tühjaks, aga õnneks nii ei läinud, otse vastupidi.

Alustasime sellest, et ajasime liha kaks korda läbi hakklihamasina. Lihatükid oli üsna rasvased, nii ta peabki olema. Ilusat taid oli muidugi ka. Kamara lõikasime ära, kõik rasv läks sisse. Öeldakse, et rasva peaks liha hulgas vorstis olema umbes 30%, siis on vorst hea mahlane, mitte kuiv saepuru.
Hakkliha maitsestasime läbikuumutatud sibula, küüslaugu, soola, pipra ja kuivatatud ürtidega. Täpne retsept ei ole üldsegi mitte saladus, aga kuna kõik käis tunde järgi, ei ole mul võimalik seda siia täpselt kirja panna. Katsun siis vähemalt tunnet edastada:)
Soolikad olid päris Keskturult, lihamaja alumiselt korruselt. Rakvere Lihakombinaadi pakendatud, puhastatud, soolatud, sügavkülmutatud. Nimetuseks “Sea kõversool”, pakis 15 meetrit. Vorsiteoks peab nad muidugi üles sulatama. Ossapoiss, kui pikad nad olid! Need peenikesed valged asjandused kausis ja sel pildil, kus lapsed neid pudelikaela otsa topivad ja lahti harutavad, ongi seasooled. Täitsa kenakesed ju.

Sooled kõlbavad lisaks vorstitegemisele ka muuks meelelahutuseks. Ma tean küll, et tegelikult toiduga ei mängita, aga see oli naljakas.

Et lehtreid meil niipalju kui vaja polnud, kasutasime toppimiseks pooleks lõigatud pudeleid, mis ajasid asja väga hästi ära. Veel on võimalik täita hakklihamasina vorstiotsikuga, kui hakklihamasinal selline olemas on. Saab ka kondiitripritsiga. Et soolt kergemini pudelikaela otsa saada, võiks pudelikaela teha veidi õliseks. Sool tuleb lõigata parajaks jupiks, umbes 70 cm- 1 m ja tagumine ots kinni siduda. Ja siis läkski täitmiseks. Täita tuleks ühtlaselt, õhumullid välja suruda. Samas ei tohi liha liiga tihkelt sisse toppida, seest juppide keeramiseks peab ka veidi ruumi jääda. Liiga tihedalt täistopitud vorstid võivad lihtsalt lõhki minna.

Kui sool täidetud, siis valida vorstidele paras pikkus, keerud peale ja valmis. Meil täitsid sooli erinevad inimesed, sellest ka erikujulised ja -mõõdulised vorstikesed.
Sellised näevadki välja täidetud ja vorstideks keeratud sooled.

Ja siis kuumale pannile särisema. Vorstid võib peale pruunistamist ju veel igaks juhuks ahju ka pista, et läbiküpsemine kindel oleks, aga mei lei olnud ka pannil küpsetamisega probleemi: esialgu suurema tulega kest krõbedaks ja pruuniks, siis veidi väiksema kuumusega veel 10-15 minutit küpsetamist, niimoodi said täpselt parajad. Milline lõhn!
Omatehtud vorstide maitsest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest see jutt läheks liiga pikaks ja hüüumärkiderohkeks õhkamiseks.
Poevorstidest on asi ikka väääga kaugel. Nii koostiselt kui maitselt. Ja kui palju maitsestamisvõimalusi on ise tehes: erinevad lihad, ürdid, maitseained.
Algusest peale vorst valmis teha on elamus.Viimaseks see vorstitegu ei jää, selge see.

*See puudutas kõiki lapsi peale minu omadest ühe, kes peale vorstiteo nägemist teatas, et ta ei söö enam elus ühtegi grillvorsti ja viimati kodus verivorsti süües nokkis ka sellelt nii igaks juhuks kesta ümbert ära.