Tavaliselt on meie hommikupuder kaerahelvestest. Või siis neljaviljahelvestest. Minu lemmik on võisilma ja soolaga odrajahupuder, aga kahjuks mu vaimustust ei jaga ülejäänud punt.
Tuleb tunnistada, et olen süüa pidanud tegema ka ajal, kui keegi siin ei teadnud, mis imeloomad on oliivõli ja parmesani juust, rääkimata sellest, et seda poest saaks. Hea, kui mingi juustu kätte said. Niisiis lisasin varem enda hommikupudrule võid (ja mitte vähe), soola ja riivitud juustu. Nii on ka maitsev.
Nüüd juba pikemat aega on minu lemmikpuder hommikuti selline kui pildil ja see ongi “retsept”:
keedetud kaerahelbed
oliivõli
soolahelbed
parmesani juust
Kõike maitse järgi.
Soovitan väga proovida, aga samas hoiatan, et oht selle maitsekoosluse lõksu langeda on suur.
Hmm, oskad ehk soovitada, milline soodsa hinnaga parmesan on hea? Kui teda nii palju igale poole kasutada, siis kallist ei tihka osta, aga olen odavaid peljanud proovida.
Köögikata: õigupoolest olekski olnud õigem kirjutada parmesani-laadne juust, no ei pea olema Parmigiano-Reggiano. Valio Forte on väga hea.
Mari-Liis, paistab, et mingi telepaatia on õhus!:D Olen ka viimasel ajal oma hommikuputru tuunida üritanud, aga vot sellise asja peale poleks küll tulnud! Jaga aga veel, nii tore oleks kasvõi üle päeva teistsugust putru teha:)
Vot selline soolane puder oleks ka mulle meele järgi. Osad inimesed lausa vajavad hommikul magusat, mina aga singivõileiba ja soolast võiga putru. Maasikamoos jäägu pannkookidele.
Merit, märkasin jah ka meie telepaatiat:D
Ülle, maasikamoosi osas ei saa enam rohkem sinuga nõus olla.
Jessas, Mari-Liis, see hommikukirjeldus on kui minu kodunt pärit v.a. parmesani lisamine (väga põnev, kindlasti proovin järgi) ja see, et mulle meeldivad hästi ka rukkihelbed (kaera- ja neljaviljale vahelduseks). Odrajahu mul ka vaheldumisi karaskisse ja pudrukeetmiseks. Odrajahupuder on lapsepõlvest pärit veidi nostalgine variant.
Aga teen ise täpselt samamoodi, et endale soolase pudru tõstan kõrvale (mmm, meeldib just häid hamba all veidi krõmpsuvaid meresoola helbeid peale saputada) ja ülejäänud meeskond saab magusat ja moosiga.
Nii et soolase pudru klubi on päris arvukas 🙂
Minu pudrus käib samuti kaerahelves, vesi, sool ja või. Muid lisasid ei kasuta. Huvitaval kombel ei ole ma j´kunagi aru saanud poindist miks putru peaks piimaga keetma, va mannapuder.
Me oleme ka absoluutselt igahommikused pudrusööjad. No ei saa muidu päeva käima. Võileibu ei armasta me kumbki. Ning pean tunnistama, et kaerahelbepuder on ses osas kõige tavalisem. Väga sagedasti sööme ka riisiputru või riishelbeputru. Tahtsin aga soovitada tatrajahuputru, mis mulle väga maitseb. Mehele kahjuks küll mitte. Ja mannaputru tuuniti meil vanasti ikka muna ja kakaoga ning kaerahelbeputru õunamahlaga (ilma piimata siis). Aga juustuga polegi veel proovima sattunud. Väga huvitav idee igatahes. Mari-Liisile jõudu jaksu ikka köögi ja blogilainel! Siit leiab ikka sageli toredaid ideid. Täna näiteks proovin jõhvika-apelsinikastmega kana teha.
Väga isuäratav! Mulle meeldib ka hommikuputrusid "tuunida", tavaliselt küll teen magusaid, aga olen soolaseid ka teinud, aga seda tahaks küll proovida. Ise soovitaksin Sul proovida (kui muidugi lõhe maitseb) segada pudru sisse hakitud kuumsuitsulõhet ja toorjuustu või sulatatud juustu. 😛
Vaat, kui põnev puder! Mina olen igahommikune pudrukeetja, kuid reeglina keedan seda vaid lapsele, sest siiani olen ma ise suutnud sööma õppida vaid tatraputru. Ja seda ka väga rangete nõudmistega – keedetud nii, et seda pole kordagi segatud ega ühtegi tangu ära lõhutud, piima ei lisa; võid ei tohi sisse segada, vaid seda võtan killukese iga ampsuga.
Kuigi mu pudrukeetmiskogemus pole nii pikk kui Sul, olen ka mina terve lapse eluaja keetnud igahommikuselt talle putru. Min jaoks on hommikupuder kinnisidee, millest pole ma taganenud isegi reisidel (Jaapanis keetsin olude sunnil isegi veekeedukannus putru). Nüüd, kui ta käib lasteaias, tõusen ma seetõttu varem, et jõuaks putru keeta ja et tema jõuaks ka süüa. Lasteaias on puder hommikuti vaid 1-2 korda nädalas, aga mina tahan pakkuda iga hommik sooja putru. Pudru keetmiseks olen valinud maheviljad – tatar (beeži värvi, röstimata – mulle endale ei maitse), kaerahelbed, rukkihelbed, neljavilja, kolmevilja, odrajahu, hirss, erinevad täisterariisid (helbed ja tangud), maisimanna, isegi kinoa. Kõiki pudrud (va odrajahu) keedan veega, sest varem oli laps piima vastu allergiline ja harjus veega putrudega ära. Odrajahupudrule lisan lõpus koort või piima – see on lapsel viimase aja lemmik. Lemmikud vahelduvad periooditi, aga see beež tatar on tema jaoks üle kõige ajast aega.
Kuna ka mina arvan, et parmesan teeb heaks enamus toite, siis võtan ideest kinni ja keedan ühel hommikul parmesaniga kaerahelbeputru – äkki tõesti hakkab maitsema. Ma olen püüdnud ennast vabastada sellest lõksust, et ma söön muidu pea igal hommikul Pajumäe rosinatega kohupiimakreemi.
Tuuli, hoiame ikka soolase pudru lippu kõrgel, vähemalt oma peredeski!:)
Odrajahupudruteema on minulgi lapsepõlvest pärit, vanaema keetis ja siiani maitseb kohe väga.
Profa, ma olen ka mõelnud seda piimaga keetmist, et milleks. Tittedele anti varem (nüüd on köögivili) esimese tahke toiduna lisaks piimale just teravilja, siis piimaga keedetult, no puder pmst. Ehk see arvamus, et puder peabki piimaga olema, on sealt, lapsepõlvest? samas on kindlasti palju neid, kellele maitsebki piimaga keedetud puder. Mina ei ole üldse tegelikult piimasõber ja minu pudru rikuks piim puhta ära.
Mai, mannapuder muna ja kakaoga kõlab küll päris…huvitavalt:) Aga see teeb rõõmu, et siit ideid leiad! Anna siis ikka teada ka, kuidas maitses.
Kokkamas95: kuumsuitsulõhe maitseb muidugi, väga lahe idee.
Aet, huvitav et teil lasteaias puder nii harva kavas on. Kas sellepärast, et lastele ei maitse? Minu omadel oli pea iga päev, vahest harva ka piimasupp. No näed, meil Aneega siis üks lemmik, odrajahupuder:)
Ja su viimast lauset tervitan muidugi sooja aplausiga:)
Ma sekkun lasteaia menüüsse juba niigi haiglaselt palju ning kuna mul on oma last võimalus hommikusöögist eemal hoida, siis lasteaia hommikusöögiteemat pole puudutanud. Pakutakse sageli helbeid või müslit piima või jogurtiga, munahüüvet, võisaia jms. Piimasupid on meil tavaliselt oode ja seda 2-3 korda nädalas. Lasteaia hommikupuder on enamasti keedetud piimaga ja lisatud moosi või kuivatatud puuvilju – Anee sellisel kujul ei suuda putru süüa. Kuna hommikusöök on väga oluline toidukord päevas, toidangi teda kindluse mõttes kodus (muidu istuks pool päeva koriseva kõhuga).
Kui juba lasteaia menüü peale jutt läks, siis mind häirib näiline mitmekesisus, mis on saavutatud kahtlaseid toiduaineid kasutades. Eriti problemaatiline on oode pärast magamist, kus alatasa figureerib sai (ikka transrasvadega, kuna vaid Vändra leib teeb puhast saia ja kuklit, aga seda ju ei osteta). Ja siis see näiline mitmekesisus – on vorst, on sink, on toorjuustumääre, on pasteet jne. Kui nüüd lugeda kokku, palju sealt naatriumglutamaati ja transrasvu iga päev kokku korjab, siis pole see just tore tõdemus. Asja juures on absurdsus veel see, et lapsed ei taha neid määrdeid – söövad kõige paremini lihtsalt puhast võileiba, aga lasteaia näidismenüüd näevad ette, et saiadel-leibadel on "mitmekesised" katted peal. Aga õnneks nad aktsepteerivad minu palvet neid toite mitte Aneele anda ja teevadki siis võileiba, kui teised vorstisaia söövad. Mitmekesisust suudan ma õhtuti ise kodus luua.
Sellest mitmekesisuse taotlusest tuleneb ka hommikumenüü – kui kirjutaks iga päev, et on puder, siis on nende arust üksluine (mis sest, et teraviljad sisaldavad erinevaid mineraalaineid ja vitamiine), aga kui ikka üks päev on kaneeliga maisihelbed ja teisel päeval šokolaadiga riisihelbed, on ju pilt parem (seda ju ei vaadata, palju see suhkrut ja muid aineid sisaldab). Toitumise mõttest pole kahjuks selle näidismenüü koostajad aru saanud. Ja kui nüüd rahaliselt arvutada, siis nende krõbinate ja jogurti raha eest võiks kogu lasteaiale keeta lausa ökoviljadest putru…
Meie peres on mitukümmend aastat kaerahelbeputru juustuga söödud. Algul muidugi tavaline juust, nüüd parmesanilaadne. Mäletan, kuidas kodust väljaspool süües pudrule juustu lisades alati suuri ümmargusi silmi enda ümber pidin nägema.
Ja odrajahupuder on meie pere suur lemmik, isegi lapsed söövad. Eriti siis, kui sellele lisada veel pannil pruunistatud võid.
See lasteaia toidu teema on küll hirmutav. Pole sellele veel mõelnud, sest laps läheb lasteaeda alles paari aasta pärast. Ehk ikka jõuab puhta ja tervisliku toidu idee selle aja jooksul ka lasteaedadeni. See oleks ju tegelikult päris oluline teema, mida ka avalikkuses käsitleda!
Selline soolane pudru on üle kõige. Kunagi kolledži ajal oli see mul toanaabriga lemmiksöök number1, sõime seda hommikuks, lõunal ja õhtul…siiamaani pole isu täis:) Teen tavaliselt pudru valmis, siis riivin kuuma pudrusse tavalise juustu sisse, peale panen võisilma, veidi meresoola ning parmesanilaaste:) viis pluss.
kuldaväärt idee:), aitäh. Meie pere on pudrupere küll ja nüüd jälle üks maitsev soolane variant juures. Kusjuures eile proovisin õli ja parmesani hoopiski tartahelvestest tehtud pudru juurde, väga maitsev seegi variant:)
Annika
Jah, Ragne, ma nagu kusagilt mäletasin, et sa ka juustuga pudru fänn:)
Uskumatult tore on, et siia on tekkinud nagu omaette soolase pudru fännide kommuun. Arvasin end alati olemas vähemuses. Kuigi pudru maitsestamiseks tuleb ju ka maitsete tasakaalustamiseks suhkrut kasutada, õnneks ei riputa ükski minu pereliige meie hommikupudrusid ohtra suhkruga üle. Ikka korralik võisilm ja ohtralt võid juurde, oleneb, kui pikaks ärgates hommikukiiks pudruga kujuneb.Ja kui ka isu magusa järele, siis täidab selle moositörts mitte supilusikaga suhkruga laiamine.
Küll aga puutusin veidi aega tagasi kokku ühe hotellijuhiga, kes tegi kokale peapesu, kuna ta hommikusöögilauda magusat pudru ei valmistanud.Kokk üritas proffesionaalseks jääda ja mina kaitsesin kõiki soolase pudru fänne rinnaga, sest minu arvates, kui on buffee laua marmiidis supermagus pudru,pole soolase pudru armastajal midagi sellega peale hakata. Kui aga vastupidi, saab alati ju suhkrut või moosi lisada.
Küll on aga Valio Forte üks hea kodumaine pärl,mida võib võileivale riivida, kuumale kosutavale supile, pikantsele pastale ja miks ka mitte pudrule. Juba homme proovin järele!:)
Tuleb tunnistada, et proovisin selle parmesaniga variandi järgi ning oli ikka hää küll. Kui võluväel võtsid ka järgmisel hommikul käed kapist juustusektori ja sahtlist juusturiivi… ja nii need sõltuvused tekivadki 🙂
Tänud, Mari-Liis, igal juhul meeldiva uue kiiksu eest.
Moosid jäävad minust endiselt puutumata. Vähemalt pudruteemal küll.
hehee, Tuuli, welcome to the club:)