Grüne Fee ehk viiskümmend rohelise varjundit

Smaragdroheline, õunaroheline, kollakasroheline, laimiroheline, herneroheline, oliiviroheline, tumeroheline, pudeliroheline, metsaroheline, jahimehe-roheline, hallikasroheline, sinakasroheline ehk niiluseroheline, mereroheline, mustjasroheline, männiroheline, samblaroheline, džungliroheline…jne. Rohelisel, nagu ka kõigil teistel värvustel on tohutult rikkalik värviskaala. Inimsilm aga suudab eristada erinevaid rohelisi toone enim teistest värvustest. Enamikes kultuurides tähistab roheline värvus kasvamist ja elu, seda seostatakse looduse ja roheluse tärkamisega. Roheline on inimsilmale kõige rahulikum värv, tekitades turvatunde.  Arvatakse, et rohelisel on tervendav toime. Roheline on elu ja nooruse sümbol. (allikas: maalikool.ee)

Alustuseks tuleb kohe koormast lahti saada. Ja tunnistada üles, et peale Grüne Fee aiandi külastamist koos Ragnega valdas mind sulaselge ka-de-dus nende inimeste vastu, kel on õnn aastaringselt, ka kõige pimedatel ja külmematel kuudel nii rohelises, valges, soojas ja rahulikus keskkonnas tööd teha. Pean silmas Grüne Fee kasvuhoonesid (ehk katmikalasid, nagu neid õigem oleks nimetada). Ahh, siin on kogu aeg suvi! Kasvuhoonesse sisse astudes kaob võluväel igasugune stress. Igapäevaselt sellises soojuses ja valguses viibides puudub mu meelest täiesti vajadus päikesereiside järele. Ja ehkki tegu on ju siiski tootmisega, pole õhkõrna vihjetki mürale ega kiirustamisele. Kindlasti sõidavad kusagil Grüne Fee aladel ringi ka tõstukid, surisevad liinid ja kontoris klõbistatakse arvuteid. Aga kasvuhoonetes sirguvad taimed omas rahus, lausa letargilises vaikelus. Tõepoolest, nende vahel sama rahulikult ja vaikselt toimetavate aednike töö on kadestamisväärt. See ei tundu isegi töö, pigem puhkus. Minul on oma (Grüne Fee katmikaladega võrreldes mikroskoopilises) kasvuhoones võimalus niimoodi puhata vaid loetud suvekuud. Saingi ära kurdetud.

Igatahes, nüüd kus kadedus negatiivse tundena on maha raputatud, saan rõõmsalt asuda kirjutama. Sedakorda põgusat ülevaadet sellest, kus ja kuidas õieti kasvavad enamusele meist hästi tuntud, pea igas toidupoes müüdavad Luunja kurk ja Grüne Fee salatid ning ürdid.

Grüne Fee on eesti keele panduna roheline haldjas. Roheline haldjas toimetab juba 25 aastat Tartu külje all Lohkval ja on algselt loodud endise Luunja sovhoosi Anne aiandi baasil. Tänaseks on roheline haldjas hoogsalt oma tiibu sirutanud, kurke ning salateid ja maitsetaimi kasvatakse pea kümnel hektaril. On üsna tõenäoline, et väga paljud nende ridade lugejad on midagi Grüne Fee toodangust poest ostnud või tarbivad neid lausa igapäevaselt. Värskest kurgist erinevate lehtsalatite, rukola ja ürtideni.

Värske kurk. Nüüd saab muidugi kodumaist värsket kurki süüa aastaringselt. Aga mäletate ju seda kevadekuulutajat lapsepõlvest – kurgivõileib! Tundub uskumatu, aga minu lapsepõlves võis talvel  värskest kurgist ainult helerohelisi unenägusid näha ja nii ongi värske kurgi lõhn meelde sööbinud kui midagi eriti helget ja oodatut. Naljakas, aga praegugi veel, kui söön võileiba kurgiga ja samal ajal paistab päike – siis olenemata aastaajast tekib ikkagi kevadetunne.  Nii kindlalt hingesopis istub siiani see emotsioon, mida kunagi tekitas esimene kevadine kurgiviil:)

Loomulikult erineb suures aiandis aastaringselt kurkide kasvatamine oluliselt sellest, kuidas paljud meist suvel oma triiphoonetes müttavad. Kui me istutame oma taimekesed kevadel maha, hakkame suve teises pooles kurke sööma ja hilissügisel konserveerime kasvuhoone talvepuhkuseks, siis Grüne Fees tehakse 3 istutust aastas ja kurke korjatakse pidevalt. Saime sisse piiluda nii kurgititade lasteaeda kui juba iseseisva elu alustamiseks küpsete kurkide kasvulavale. Kurgitaimed muudkui ronivad mööda tugesid ülespoole, kasvatavad vilju ja on lõpuks 17 meetri kõrgused taimehiiglased. Nii suuri taimi meil praegu näha ei õnnestunud, aga kujutan seda ette kui džunglit, kus väänlevad kurgiliaanid katavad kõik horisontaalsed ja vertikaalsed pinnad. Enam-vähem nii see pidigi välja nägema.

Kurgitaimed ei kasva mullas. Ega ka mitte kasvuturbas. Taimede juured pesitsevad hoopis kivivillas:

Ega tegelikult taimel polegi vahet, kas ta juured on mullas või mõnes muus sobivas substraadis. Oluline on, et ta saaks kätte kõik toitained, mis on vajalikud jõudsaks kasvamiseks, terve olemiseks ja saagi kandmiseks. Koduaias võtab ta need ise juurte abil mullast, suures aiandis aga antakse kurkidele toitu vedela lahusena, milles on ülitäpselt välja mõõdetud vajalikud mineraalsed toitained. Midagi pole liiast ja midagi pole puudu. Toitelahuses on täpselt needsamad ained, mida kurk muidu tavalisest kasvuhoonemullastki ise ka võtaks! Olen ise olnud siiani eelarvamuste küüsis ja parasjagu skeptiline hüdropoonika (vesikultuur ehk vesiaiandus (kreeka keeles hydōr ‘vesi’ + ponos ‘töö’) kui kasvatustehnoloogia osas – et mis mõttes kasvavad ilma mullata, vaid veelahuse toitel. Eelarvamus millegi kohta aga teadagi ju omastataksegi enne selle asja/inimese/nähtuse tegelikku nägemist, tundma õppimist ja neist aru saamist. Nüüd sain asja selgemaks. Esiteks, kurgid ja teised vesiaianduse põhimõttel kasvavad taimed tunnevad end ülihästi, nad ei vaevle ega piinle ilma mullata (oma varasemates ettekujutustes toitelahuse abil kasvavatest kurkidest oleksin tahtnud neile lohutuseks veidikenegi musta mulda viia), maitsevad imehead ja on saagikad. Teiseks, no kujutage ette seda mullas kasvatamist sellisel suurel katmikalal – kasvuhoone oleks mullane, mulla kaudu leviksid taimehaigused ja kuidas selline hektarite viisi rohimine üldse välja peaks nägema? – mullas elutseb ju teadupärast kõike ja kõiki. Nii et soe, kohev ja toitainerikas maamuld jäägu suviti meie rõõmuks kaevata, kõblata ja rohida. Suures aiandis käivad asjad teisiti. Taimed on rahul ja rõõmsad, andes sellest märku kena edenemise ja saagikandmise näol, nii ühel kui teisel moel.

Ükskõik millise taime kasvatamisel on kohe kohal kahjurid, kes tahavad oma osa. Ka kurk pole erand, kaugel sellest. Kahjureid tuleb tõrjuda, muidu jäävad taimed kiduraks või hävivad hoopis ja saagist võib ainult unistada. Grüne Fees ei toimu keemilist tõrjet. See tähendab, taimi ei pritsita haiguste ega kahjurite kaitseks mingite kemikaalidega. Ainuke aine, mis kurgile üldse satub, on puhas kastmisvesi.  Võitluses kahjuritega on kasutusel bioloogiline tõrje – taimekahjuri hävitab tavalise kemikaali asemel röövputukas! Nutikas, kas pole. Biotõrje toimib looduslike printsiipide alusel ja on seega igati loodussõbralik kaitse- ja tõrjevahend, mis säästab nii taime ennast, keskkonda kui inimesi. Alloleval pildil ongi näha kurgitaime vahel rippumas üht pakikest, milles elutsevad röövputukad, kes hävitavad kurgitaime kahjureid.

Et võimalikult vähe haigusetekitajaid ja kahjureid väljast kasvuhoonetesse pääseks, hoitakse kogu ala ennetavalt äärmiselt puhta ja hügieenilisena. Palun väga, siin on kaks potensiaalset bakterikandjat “väljast”, kes ettevaatusabinõuna korralikult sussistati ja kostüümistati:

Kui kurgid on saavutanud õige küpsuse, nopitakse nad käsitsi ükshaaval. Seejärel kiletatakse ja laotakse kastidesse, mis asuvad teele poodidesse. Miks kurgid kiletatakse? Kiletatud kurgid säilivad kauem – temperatuuril 10-12 ºC kuni 3 nädalat. Kiletamine hoiab kurgid puhtana nii transpordi ajal kui poes. On ju inimesi, kes katsuvad viimase kui aedvilja riiulil läbi, enne kui osta otsustavad…

Siinkohal oleks paslik rääkida üldse Grüne Fee kurkide, salatite ja ürtide – ühesõnaga kogu toodangu pesemisest. Uurisin seda ka kohapeal ja vastus oli üsna ühene- pesta võib, aga tegelikult puudub selleks vajadus. Mida peaks õieti neilt maha pesema? Kemikaalidega ühtegi kurki ega muud taime pritsitud ei ole. Nad on kokku puutunud vaid puhta kastmisveega. Korjatakse ja sorteeritakse kinnastega. Kiletab masin. Kõik on lausa steriilselt puhas – võin seda käsi südamel kinnitada, nägin oma silmaga. Täiesti rahulikult võib kodus kurgilt kile ära võtta ja kohe kurki sööma asuda. Aga loomulikult see, kes on harjunud kõiki aedvilju enne söömist kraani alt läbi laskma, võib seda edasi teha. Otsest vajadust aga pole! Seesama pesemise jutt puudutab ka Grüne Fee salateid ja ürte – pesema ei pea, aga võib. Ütlen ausalt, et ma ise ei ole kunagi neid pesnud, salatilehtede ja ürtide kuivaks saamine on jube tüütu. Pealegi, pesemise järgselt ei õnnestu iialgi nende krõmpsu värskust taastada. Kuivata ja nõruta palju tahad -ikka on pehmed ja justkui närtsinud. Ühesõnaga, igati OK on lihtsamalt läbi ajada ja salatilehti, kurki ja ürte otse pakendist võttes toidus kasutada.

Salatite ja ürtide kasvualadel võib näha taimi kõikvõimalikes kasvuperioodides, just tärganud võrsekesest kuni küpses roheluses söögivalmis salati või maitseroheliseni. Ja valikut jagub korralikult. Palun väga: tammelehesalat, lehtsalat, frillice, spinat, rukola. Basiilik, till, petersell, koriander, murulauk. Piparmünt, tüümian, verev oblikas, pune ehk oregano, meliss. Kõik külvatakse pottidesse seemnest. Veidi aja pärast, kui taimetitad juba veidi tugevamad, istutatakse nad ümber uutesse pottidesse, ja lastakse neis täiskasvanuks sirguda. Neissamades pottides ostamegi salatid ja ürdid poest.

Need kollased lapakad, mis taimede kohal ripuvad, ei ole külvamisajad ega muud kasvu selgitavad märkmed, nagu mina lühinägelikuna esmalt arvasin. Ka salati- ja maitsetaimede kaitse osas kasutatakse bioloogilist tõrjet, see tähendab lehetäisid ja muid pahalasi hävitama on toodud nende looduslikud vaenlased. Kahjurite kinnipüüdmiseks kasutatakse ka püünispabereid – needsamad kollased ongi! Taimi poputatakse ka täiesti looduslike vahenditega kasvusubstraadi kaudu. Näiteks segatakse sellesse prepraati, mis koosneb seente niidistikust ja eostest. Need aitavad paljuneda kasvusubstraadis leiduvatel kasulikel mikroorganismidel, soodustavad juurte kasvu ja kaitsevad taimi haiguste eest. Sünteetilisi kemikaale ei kasutata, kõik käib looduslikult ja puhtalt. Selline taimekaitse on küll kulukam, kui kemikaalidega pritsimine, kuid söögikraami ja keskkonna puhtus kaalub kõrgema hinna kordades üles.

Lõpetuseks suur uudis. Nimelt on Grüne Fee tootevalikusse lisandunud lehtkapsas. Jah, seesama lehtkapsas ehk kale, mis on juba pikemat aega toidu- ja terviseteadlike söögilaual aukohal trooninud. Jah, seesama, millest saab supermõnusaid krõpse ahjus röstida. Jah, seesama, millest saab teha nii smuutit, pestot, suppi, hautist, salatit ja mida kõike veel. Lehtkapsasorte on hästi palju erinevaid. Varieerumised on nii lehtede värvi, käharuse, suuruse kui tugevuse osas.  Grüne Fee lehtkapsas on heledam roheline ja õrna lehe ning varrega. Osad lehtkapsasordid on puisevõitu ja näiteks salati tegemiseks tuleb neid sidrunimahla ja õliga masseerida, et hammas peale hakkaks ja tekstuur meeldiv oleks. Grüne Fee lehtkapsaga seda muret ei ole, lehed ja leherood on piisavalt õrnad, et neid niisama salatis kasutada. Olen jõudnud katsetada ka smuutit ja krõpse – pole midagi öelda, uus lehtkapsas sobib selleks kõigeks suurepäraselt. Kohe-kohe peaks ta ka poodidesse jõudma.

Nõnda siis on lood Grüne Fees. Kui järgmine kord poes salatit valin, ei ole küsimustki, mis korvi rändab. Milleks osta kaugetelt maadelt kohale sõidutatud, ei tea kuidas kasvatatud ja korjatud-pakendatud värsket kraami, kui kõike seda kasvatatakse puhtalt ja looduse tasakaalu arvesse võttes siinsamas Eestis. Tärkavast seemnest lokkava taimeni.

Rõõmsat roheluseootust!