Salat röstitud kõrvitsa, kruupide ja halloumiga. Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD

NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Olgu kohe alguses ära öeldud, et see postitus on nii maitsvast talvisest salatist, kui sellest, mille abil ta pildile püütud. Ehk objektiivist Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD. Sestap on seekord kõigil fotodel seaded juurde märgitud. Sellesama objektiiviga on tehtud ka täisterasaia postituse fotod. Photopoint pakkus mulle lahkesti kõnealust objektiivi testimiseks. Ausalt öeldes ei teagi, kas tegin õigesti, et pakkumise vastu võtsin, sest objektiivi tagasi viia oli lausa kahju:). Tõesti oli hea, toidu pildistamiseks vaat et ideaalne. Nii et keda huvitavad muljed selle objektiiviga pildistamisest, leiab väikese kokkuvõtte postituse lõpuosast.
Kes aga tahab lihtsalt salatit teha, ei pea fotondusse üldse süüvima ja võib rahulikult kõrvitsa ahju röstima ning kruubid keema panna. Salat on talvine, toitev ja veebruarisse sobivalt kodumaise hõnguga. Kui ei õnnestu talukaraami hankida, on muidugi täiesti OK haarata kõik vajaminev lihtsalt poest – tõenäoliselt on vähemasti kruubid ja kõrvits Eesti omad, nii et kodusus on salatis esindatud nii või naa.

Salat röstitud kõrvitsa, kruupide ja halloumiga

700 g muskaatkõrvitsat (koorega, aga seemned välja võetud)
100 g odrakruupe
peotäis rohelisi salatilehti või spinatit või rukolat (kasutasin Kopra Karjamõisa salatisegu)
30 g metspähkleid
30 g kuivatatud jõhvikaid
150 g halloumi juustu (kasutasin Üvasi talu toodangut)
veidi õli halloumi praadimiseks
1 punane sibul, õhukeselt viilutatult

Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl valge veini äädikat
maitseks näpuotsaga suhkrut, soola ja pipart
halloumile peale niristamiseks balsamico-kreemi

Alustuseks tükelda kõrvits sektoriteks või suuremateks viilakateks, koor las jääb külge. Lao tükid koor allpool või külili ühe kihina ahjupannile või ahjuvormi. Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni kõrvitsa viljaliha on nii pehme, et kahvel läheb eriliselt surumata sisse. Tõsta kõrvitsatükid ahjust välja. Eemalda koor. See peaks õnnestuma üsna lihtsalt, pealt ära tõmmates. Tükelda viljaliha väiksemateks, nii paari sentimeetri suurusteks tükkideks tükkideks. Sellel pildil on sektorid just ahjust tulnud ja ootavad tükeldamist:

NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/25, f/2,2

Samal ajal, kui kõrvits küpseb, keeda kruubid. Pese nad enne, kata mahult kolmekordse koguse veega ja keeda 45 minutit, kuni pehmed.

NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Nüüd on käes juustu praadimise aeg. Lõika halloumi umbes sentimeetri paksusteks tükkideks ja prae pannil õlis mõlemalt poolt kuldseks. Kas pole mitte kena see alumise pildi värske halloumi kera. Tehtud Lõuna- Eesti kitsede piimast, praetult lihtsalt võrratu – soolakas ja mõnusa kriuksuga – tõeline lemmikjuust! Pärit Üvasi talust, guugeldades leiab iga huviline kontaktid.
Viiluta sibul üsna õhukeselt. Haki metspähklid ja kuivatatud jõhvikad veidi väiksemateks tükkideks.

NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/30, f/2,8

Nüüd, kui kõrvits röstitud ja tükeldatud, kruubid keedetud ja jahutatud, halloumi praetud, sibul viilutatud ja pähklid-jõhvikad veidi peenemaks hakitud, polegi muud, kui salat kokku laduda. Ahjaa, kaste! Vispelda lihtsalt kõik selleks vajaminevad ained kokku või loksuta kaanega purgis tugevalt segamini.
Tõsta peotäis rohelisi salatilehti, kõrvitsatükid, kruubid, punane sibul, pähklid ja jõhvikad suuremasse kaussi. Vala peale kaste ja sega õrnalt läbi. Serveerides tõsta salat taldrikutesse või kaussidesse, aseta peale praetud halloumi ja nirista sellele mõned tilgad paksu magushaput balsamico-kreemi. Jahvata salatile veel lõpuks paar keerdu pipart.

NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Ja nüüd lubatud ülevaade Tamroni objektiivist, mida testisin Photopointi palvel. Et ma ei ole üldse tehnikafänn ega ka -spetsialist, siis väga spetsiifilist numbrite jada kirja panema ei hakka (ega oskagi ausalt öeldes), sedalaadi põhjalikke võrdlusi saab igaüks soovi korral lugeda tehnikaajakirjadest nii paberil kui veebis. Lisaks pole ma üldse kindel, kas toidublogi lugejad oleksid sellisest süvaanalüüsit huvitatudki:)
See, et ma igat viimast kui uut fotovidinat endale ei ihalda saada, ei tähenda muidugi, et praegune varustus kuidagi hädine oleks. Olen juba päris pika toidupildistamisperioodi ajal jooksul selgeks saanud, mis peaks minimaalselt vajalik olema, et saada hea kvaliteediga fotosid. Käin pildistamas ka väljas, nii kokaraamatute fotosid, restoranide menüüsid, blogimaterjali jne. Olen üritanud kokku pannud sellise tehnikakoti, mille raskuse all ma päris kokku ei kukuks, kuid mis aitaks töö hästi ja kvaliteetselt ära teha. Tavakomplekti kuuluvad kaamera ja kaks objektiivi: Nikkor 50mm f/1.8 ja Sigma 105mm f/2,8 Macro. Lisaks peegeldid, välgud. Ja muidugi statiivid kõige selle püstihoidmiseks.
Esialgu tundus mulle, et Tamroni 45mm on suhteliselt sarnane mu suure lemmiku ja kõige enam kasutuses oleva Nikkor 50mm-ga. Aga ainult esialgu. Valgusjõu ja pildikvaliteedi osas võitis siiski Tamroni 45mm. Ka juba kergelt hämarduvas pealelõunases toavalguses (küll akna all, aga kell kolm talvel ei tule sealt enam suurt midagi) võlus ta välja selged ja teravad fotod. Oma armsa 50mm-se Nikkoriga, tean, läheb sellel kellajal lisavalgustust kasutamata juba keeruliseks…
Lisaboonus Tamroni objektiivil on sisseehitatud pildistabilisaator, mida tähistab VC (vibration compensation). See võimaldab saada hea tulemuse ka kehvades valgustingimustes, kui tuleb kasutada pikka säriaega. Katsetasin ka statiivita, käest pildistamist ja pildistades täiesti lahtise avaga( f/1.8), ei olnud fotod udused ka väga aeglase säri juures (1/25). ISO tuli siis tõsta küll kõrgemaks kui mu tavapärane toidupildistamise 100, kuid mingit müra piltidele ei tekkinud.
Tamroni lähim teravustamiskaugus on 29 cm. See on palju väiksem, kui Nikkori 45 cm, nii et Tamroniga saab ronida toidule veel lähemale ja kadreerida just selline foto, nagu tarvis. Kui juba lähedale ronimisest juttu tuli, siis vaatamata sellele, et Tamroni puhul tegu ei ole makroobjektiiviga, on “toidu sisse minemise” fotod samaväärsed sellega, mida produtseerib mu Sigma 105mm f/2,8 Macro. Katsetasin nendessamades valgusoludes ka Sigmaga ja tema valgusjõud jäi nõrgaks, pildid said hägused ja ISO oleks tulnud tõsta tasemele, mis juba tekitas müra. Ei hakka neid tumedaid udukogusid siia üles riputamagi:)
Ja nüüd veel teravussügavusest. See on siis lihtsalt väljendatult terav objekt ja udune taust. Kui näiteks vaadata eelpool olevat kruubipilti, on näha, kui ilusti joonistuvad välja esiplaanil olevad terakesed tagaplaanil olevast muust taustast. Üleminekud teravalt alalt hägusele õnnestuvad Tamroni optikal sujuvalt ja pehmelt.
Sellised said siis esmased Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiivist. Kui plaanis tõsisemalt toidufotograafiaga tegeleda, soovitan kohe kindlasti kaaluda selle hankimist. Loomulikult ei piirdu objektiivi kasutamisala vaid toidu pildistamisega, see on lihtsalt minu “kiiks”, ta on suurepärane ka portree- ja loodusfotode pildistamiseks. Objektiivi saab nii Nikoni kui Canoni bajonetiga ning ta sobib nii täis- kui poolkaader kaameratele. Hinda ja tehnilisi andmeid saab lähemalt uurida  Photopointi kodulehelt.

Selline näeb siis kõnealune objektiiv välja. Võrreldes Tamroni vanemate objektiividega on disain hästi puhta joonega ja stiilne. Objektiiviga on komplektis kaasas ka varjuk.

Kõik fotod on minimaalselt töödeldud, vaid väike crop, clarity ja vibrance Lightroomis. Kaameraks täiskaadersensoriga NikonD800. Fotod on tehtud loomuliku valgusega. Paremalt suur aken, vasakult peegeldi. Pildistatud statiivilt.

NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Ja siia lõppu veel üks foto kaadritagustest, ehk sellest, kuidas ühe toidublogi postituse pildid harilikult sünnivad. Kaamera ees on seesama kõnealune Tamroni objektiiv ja valmivad fotod selle varasema postituse tarbeks. Igaks juhuks mainin, et ehkki see pildistamisnurga tõttu nii võib tunduda, ei ole toit asetatud põrandale, vaid alus on spetsiaalselt pildistamiseks ostetud jalgadel. Taldrikut põrandale panna süda üldiselt ei luba, mis ei tähenda, et mõnikord harva seda hädaga siiski teha ei tule. Sellelt fotolt ei ole vaja mingit erilist kvaliteeti oodata, tegu mobiiliklõpsuga:)