Altona järverestoran

Arhiivifoto

August Kitzberg kirjutab raamatus “Ühe vana “tuuletallaja” noorpõlve mälestused”:

“Otse üle ilusa Viljandi järve, risti vastu, linna kohal seisis järve ääres mäe all kena lehtpuude metsatukk ja selle varjus Altona, Karu Schneideri suvine restoran. Terve Viljandi sõitis õhtuti üle järve välja, Schneideri juurde puude alla laudade äärde meelisklema ja ööbikute laulu kuulatama. Maksis ju suurte vähjade kuhjatud taldrikutäis sel ajal alles viisteistkümmend kopikat ja Rosenbergi õlu ainult 20 kopikat paar. Kõike oli Schneideri juures saada, lihtsast suupistest kuni linnupraeni välja. Schneideri külalisi, kes ei olnud ise lootsiku peremehed, vedas viie ja kümne kopika eest edasi-tagasi üle järve pigimütsiline vana juut.“

Mõned nädalad tagasi see kahe maailmasõja vaheline mälestuspilt taaselustus.

Viljandi kihas melust, toimusid Viljandi Rahvusvahelised Hansapäevad. Tunnistan ausalt, et melupelgliku inimesena tegelikult eelistan ma Viljandit ja tegelikult üldse kõiki paiku külastada pigem suurte ürituste- ja hooajaväliselt, kui jagub vaikust, rahu, aega, veidi unistki kulgemist ja rahulikku avastamist. Seekordsete Hansapäevade ajal aga meelitas magnetina Viljandisse hoopis üks selle kõrvalprogrammidest Tule Õue! Ja eelkõige selle raames vaid kolmeks päevaks ellu kutsutud Altona järverestoran. Altonale puhus hinge sisse armastatud Viljandi kohvik Fellin eesotsas peakoka Margo Paluojaga.
Restorani pääses paatide ja pisikeste laevukestega, mis Altonast teisel pool järve seisid ja siis iga veidikese aja tagant paariminutise edasi-tagasi ette võtsid, et romantikuid üle järve sõidutada. Restorani ametlik “ülevedaja” oli lõbusõidupraam Rannapiiga. Altonas sai einestada kindlatel kellaaegadel, st katete kaupa. Meie olime endale kohad broneerinud laupäevaks kella 15-sele kattele, aga kui me kell kolm Viljandi järve äärde jõudsime, oli Rannapiiga just kai äärest lahkunud ja nägime teda juba teiselpool järve. Meie nõutust märkas sealsamas randunud paadimees, kes pikemalt mõtlemata pakkus oma abi ja viskas meid supsti üle. Tänud talle veel tagantjärgigi!
Kohad restorani olid kõik ammugi täis broneeritud (väike vihje neile, kes järgmisel aastal plaanivad Altonasse minna: broneerige kohad aegsasti!) ja juhuslikul külastajal lauasaamisvõimalust polnudki. Küll aga olid kogu aeg avatud ka baar ja sealsamas laudade kõrval asuv piknikuala, kus sai ikkagi jookide ja suupistete seltsis mõnusasti aega veeta.
Ja muusikat nautida! Kui Lembit Saarsalu ja Ain Agan alustasid bossarütmidesse tuunitud “Viljandi paadimehega”, oli meeleolu loodud ja kõik sööjad justkui ära tehtud. Soe päikeseline ilm, suurepärane toit, elav muusika parimatelt tegijatelt – see kõik ühes tõeliselt ajaloolise taustastooriga vabaõhurestoranis – paremat suve alguse tähistamist on keeruline välja mõeldagi.

Kogu söögitegemine toimus Fellini peakoka Margo Paluoja taktikepi all sinnasamasse järve kaldale püstitatud ajutises köögis. Arusaadavalt olid mõned rohkem aega nõudvad toitude komponendid varem Fellinis ettevalmistatud ja siis Altonasse toodud, kuid viimane lihv kõigele anti siiski kohapeal. Liha sai suitsu ning köögivilju grilliti sealsamas kõigi silme all:

Menüü oli selge ja lihtne, samas pakkus piisavalt valikult kõigile erinevate maitse-eelistustega einestajatele. Oma menüüvalikust tuli juba varakult, kohti broneerides, teada anda. Mis on igati mõistlik, arvestades olusid ja tingimusi, kus kokad oma tööd tegid.

Menüü:

KALA

Angerja tar-tar ja peet

Sütel grillitud valge kala ja spargel

Rabarberi brülee

LIHA

Vinnutatud part ja tomat

Suitsune lihaveis ja karulauk

Leiva tiramisu

TAIMNE

Tomati carpaccio ja juust

Grillitud baklažaan ja kukeseen

Vegan šokolaadi mousse

Margo hoidis kõigel silma peal:

Meie valikuks oli kala- ja lihamenüü. Kõik maitstu oli võrratult hea. Värske, lihtne kuid leidlik, kaunis.Tervitusamps:

Vinnutatud part ja tomat:

Angerja tar-tar ja peet, (angerjas on peedi all peidus):

Sütel grillitud kala ja spargel:

Suitsune lihaveis, grillitud köögiviljad ja karulauk:

Rabarberi brülee ja leiva tiramisu:

Kel ei õnnestunud laudadesse kohta saada või seda ei soovinudki, oli võimalus osta baarist jooke ja suupisteid ning neid sealsamas piknikualal nautida.

Janukustutuseks valmisid kohapeal limonaadid, pildil on rabarbrilimps ja leedriõielimps:

Eraldi tahaks imetlust avaldada tublidele teenindajatele, kes hiilgasid oma siiruse ja lihtsusega. Ja see sobis Altonasse suurepäraselt. Võsa puhastamisest jäänud tüükad ja künklik maa laudades istujaid ei seganud absoluutselt, nende vahel toitude ja jookide ettekandmine nõudis aga kohati lausa akrobaadivõimeid. Tublid poisid ja tüdrukud!

Vastaskaldalt Viljandit vaadata pole mul kunagi varem õnnestunud. Vaatepilt on lummavalt kaunis.

Emotsioone sellistest hingega loodud ja hingeminevatest sündmustest on õigupoolest keeruline kirja panna. Tegelikult oleks pidanud selle postituse kirja panema vaid ohhidest, ahhidest ja hüüumärkidest koosnevast tekstist. Et aga õigele eestlasele kohaselt:) mitte liigsesse sõnalisse emotsionaalsusesse kalduda, veel lihtsalt mõned pildid, millel jäädvustatud Altona ime. Aitäh selle ime eest Fellinile ja Viljandi Rahvusvaheliste Hansapäevade projektile “Tule õue!”. Järgmisel aastal jälle!