Rannas, metsas ja aias on kibuvitsad kattunud punaste tõrsikutega. Kibuvits on populaarne vastupidav taim ka linnahaljastuses, aga linnast sõidutee äärest või supermarketi parklast muidugi ükski tervemõistuslik midagi söögiks ei nopi. Loodusest kibuvitsamarju korjata tundub aga olevat just praegu õige aeg. Selles mõttes tundub, et seda päris õiget aega on keeruline tabada, sest kibuvitsamarjad valmivad üsna ebaühtlaselt. Seega pole mõtet üht põõsast päris tühjaks korjata, osad marjadest on kindlasti juba üleküpsenud ja osad veel toored. Tumepunased ja pehmed on juba liiga valmis. Heleoranžid või roosad ja kivikõvad seevastu toored. Söömiseks ja toidutegemiseks õigeimad on just need vahepealsed.
Kibuvits on üks ütlemata tänuväärne roos. Ta kasvab ta kidural pinnal, isegi paljal liival, nagu me kõik näinud oleme mererannas. Teda ei pea talveks üles muldama ega katma nagu suurt osa kultuurroosidest.
Kibuvits on minu arust väga ilus. Meie rannas kasvavad ka mõned kibuvitsad ja aeda olen istutanud kahte sorti rosa rugosat ehk kurdlehist roosi ehk kibuvitsa: tavaline roosade õitega ja valge “Alba”. Viimane on eriti kaunis põõsas, sest üheaegselt on tal peal säravvalged õied ja punased marjad.
Õite lõhn on imeline, lausa joovastav! Õisi saab kasutada toidutegemise juures, magustoitude ja kookide kaunistamisel. Sellega seoses on mul olnud ka üks päris õudne kogemus: sattusin eelmisel sügisel ühte Tallinna restorani, kus absoluutselt KÕIK toidud (ka seakoot) olid dekoreeritud roosi õielehtedega. Et oli novembrikuu, siis polnud tegu ilmselt eestimaiste mahekasvatatud või looduslike õitega, pigem kahtlustaks lillepoe päritolu:(
Ja muidugi kibuvitsamarjad, liiga alahinnatud looduse kingitus meile. Neis pidavat olema nii palju C-vitamiini, et 2 suurt marja päevas rahuldab täiskasvanud inimese päevase C-vitamiini vajaduse. Kõige C-vitamiinirikkam looduslikult kasvav söödav taim Eestis.
Kibuvitsamarjadest saab teha igasuguseid toredaid ja maitsvaid asju. Kibuvitsamarju saab kuivatada ja siis keeta neist teed. Kibuvitsamarjadest saab keeta kisselli, teha tarretist ja mannavahtu. Talviseks säilitamiseks püreed, moosi, kompotti. Ja mõnusat napsi:) Kindlasti on kasutusvõimalusi veelgi.
Ma keetsin kibuvitsamarjadest tšatni, eesti keeli siis vürtsika moosi, mis maitseb imehästi näiteks külmade sea- või kanalihalihalõikudega. Samuti juustuga või soolaste küpsistega. Muidugi india toitude juurde passib kenasti. Ja miks lisada törtsuke tšatnit elavdama rammusat ja magusat toorjuustukooki. Igaljuhul, kui saate kusagilt rohkem kibuvitsamarju, kui niisama jõuate nahka pista, siis soovitan kindlasti järgi proovida. Tõeline vitamiinipomm ja seestpoolt soojendaja peagi saabuvaks pimedaks ja sombuseks ajaks.
Kibuvitsamarja tšatni
2 l kibuvitsamarju, puhastatult ja tükeldatult u 1 liiter
1 dl vett
2,5 dl suhkrut (moosisuhkruga jääb marmelaadisem)
1 tl soola
1 kaneelipulk
8 tera musta pipart
4 tera nelki
1 tl terveid koriandriseemneid
1 tl ingveripulbrit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl kuivatatud ja purustatud tšillit (mul oli East End’i “Crushed Chili”)
1 dl valge veini äädikat
Lõika kibuvitsamarjadel otsad ära, siis lõika pooleks, puhasta seemnetest ja karvakestest. Olenevalt marjade suurusest võid nad väiksemaks tükeldada. Loputa sõelal ja nõruta liigsest veest.
Sega kõik tšatni koostisained (välja arvatud äädikas) omavahel ja kuumuta potis keema. Lisa puhastatud ja tükeldatud kibuvitsamarjad, keeda vaiksel tulel u 20 minutit, kuni marjad on pehmed ja tšatni paksenenud. Lisa valge veini äädikas, sega läbi. Maitse, korrigeeri vajadusel hapet, suhkrut ja vürtse.
Tõsta kuumalt purkidesse, kaaneta. Kui purgid ja kaaned on steriliseeritud ning tšatni õhukindlalt suletud, võib kinniseid purke säilitada toatemperatuuril.
See marjakorjamise tarkus oleks mulle täpselt päev varem ära kulunud. Lohutan ennast sellega, et oma kogemusest õpib vist ikka kõige paremini ja järgmisel korral ei korja kõiki maailma kibuvitsapõõsaid tühjaks. Praegu tegin moosi, aga see tsatnimõte on täiesti geniaalne.
Britt, ega su moos nüüd kindlasti sellepärast kehvem ei saanud, et põõsad tühjaks noppisid:) Ma polegi päris tavalist moosi keetnud neist. Kas panid sidrunimahla ka sisse? Või lihtsalt marjad ja suhkur?
Tegin tegelikult sellist kibuvits-õun-ploom segumoosi ja sinna läksid küll ainult marjad-puuviljad ja suhkur, aga õunad olid muidugi ka hapumat sorti. Ainult kibuvitsale peaks sidruni- või punasesõstramahla vist tõepoolest juurde viskama. Jeerum küll, tühja kõhuga ei tohi arvutit lahti teha – nüüd peab vist selle ka järele proovima.:)
Tehtud!
Neli purki jäävad ootama talve. Midagi niiiii kibuvitsast pole mul varem keldris olnud :). Aitäh vihje eest.
Tuleb tunnistada, et minu purgikesed ei jõudnud talve ära oodata ja on kõik juba nahka pistetud.
Ma arvan, et see on üks mõnusamaid tšatnisid üldse, mis proovitud:)
Tänan hea retsepti eest! Ise olen teinud kibuvitsa marjadest toormoosi.
Marjad ja suhkur lasen läbi köögikombaini ning tulemuseks väga maitsev vahustatud moos. Ja vitamiinid ka alles.
tegin jälle seda mõnusat kibuvitsatšatnit, aga väikese muudatusega. Nimelt panin kibuvitsamarjad pooleks õuntega. Tegin juba möödunud aastal ühe variandi selliselt ja pean tunnistama, et mulle meeldis kibuvitsa-õuna kooslus isegi enam kui puhas kibuvits. Ilma siinse viiteta poleks aga ilmas tulnud ei ühe ega teise variandi peale. Aitäh!
Tegin sel suvel ka kibuvitsa-õunamoosi. Abiks olid sportlase ema vihjed ja kõik teised ka. Mina tegin puhastatud kibuvitsad ja õunad pooleks (0,5 + 0,5 kg), lisasin poole sidruni mahla ja 300 grammi moosisuhkrut. Keetsin pehmeks ja suristasin püreeks. Praegu talvel võtsin purgi välja, panin magusama kohupiimakreemi peale ja no lihtsalt jumalik magustoit! C-vitamiini tuli rohkem kui apelsinidest-mandariinidest kokku.
Järgmine suvi varun kibuvitsamarju kilode kaupa. Kuivatan teeks ja keedan moosiks. Parim ja puhtaim C-vitamiiniallikas!
Tšatni proovin tuleval suvel ka kindlasti ära!:)