Aeg pühkida tolm blogi avalehelt ja jälle uue hooga edasi!
Viimasest postitusest on möödas 21 päeva ehk 3 nädalat. Mis nende sisse mahtunud on?
Reis Araabia Ühendemiraatidesse, Dubaisse. Lisaks soojuse, päikese ja täiesti teisest dimensioonist pärit linna nautimisele sain tunda ka parimaid araabia maitseid. Dubais on söömisvõimalusi meeletult. Äärmiselt kosmopoliitne elanikkond ja suur turismivoog on teinud võimalikuks kõigi maailma nurkade köökide esindatuse siin linnas. Meie söömiskohtade valikut reguleerisid suurel määral lapsed, kellele oleks ilmselgeks piinaks 3 tundi udupeenes gurmeerestoranis istumine. Meie jahisadamas asuva hotelli lähikonnas asus aga kenake hulk araabiapäraseid restorane, kus valmistatakse autentseid roogasid.
Kaasa ostmata ei raatsinud jätta Claudia Rodeni kaunist raamatut.
Ootan juba väga 28. jaanuari, mil Toiduakadeemias toimub nami-nami kokandusklubi Liibanoni mezze-õhtu.
Paar päeva peale reisilt naasmist oli mul suurepärane võimalus (Aitäh, Rain!) jälgida maailma
kokakunsti tippvõistluse Bocuse d’Or Eesti eesti eelvooru. Õieti küll sain “kodustel
põhjustel” kuulata päeva esimeses pooles toimunud konverentsi, pärastlõunal võistlus ise jäi mul nägemata.
Kõik neli konverentsi ettekannet olid põnevad, kaasa mõtlema panevad ja äratundmishetki
pakkuvad.
Rain Pikandi ettekanne “Toit ja disain” oli talle omaselt visuaalselt superhästi teostatud. Ühtaegu karge ja hubane, valge ja hämar, soe ja imeilus.
Fergus Henderson rääkis värvikalt oma From-Nose-to-Tail lähenemisest (ta oli ainus, kes ei kasutanud oma ettekandes filme, fotosid ega slaide), äärmiselt karismaatiline inimene. Peale
pikka ülistusoodi looma maole, südamele, keelele ja pikka selgitust, kuidas tuleks luuüdi
serveerida, esitati ettekande lõpus ilmselt suurte ootustega põneva vastuse osas talle küsimus, mida ta oma perele jõuluõhtul pakkus. Vastus oli: “Turkey!” Vaheajal jalutas külaliste seas ringi ja pidasin temaga lühikese vestluse! Ühtlasi sain tema raamatusse ka autogrammi – juhhuu!
Albert Adriá, suure Ferrani noorem vend, näitas peamiselt filmikesi molekulaargastronoomia imedest ja tutvustas oma magustoiduraamatut “Natura”. Raamat ise on muidugi imeilus. Oli müügil ka kohapeal. Järeletegemiseks on nendest dessertidest enamus kodustes tingimustes liiga keerukad ja aeganõudvad. Räägin ainult enda eest! Kindlasti on tublisid eksperimenteerijaid, kel aega ja tahtmist toiduaineid kodustes tingimustes dehüdreerida ja seejärel soojuslambi all sügisteemalise desserdi tarbeks koltunud puulehekesteks vormida:) Või siis õunamahla segama kõiksugu tarretavate, paksendavate ja mis kõik veel ainetega ja seejärel õunakujulistes vormikestes sügavkülmas sellest massist taas magustoidu jaoks looma õuna (ja samamoodi maasika, banaani jne). Jõudu, perenaised! See viimane kontseptsioon
tekitas minus küll väikese küsimärgi, milleks selline ümbertöötlemine…Tegu aga kahtlemata suure korüfeega magusa molekulaargastronoomia austajate hulgas ja El Bulli kolm Michelini tärni räägivad enda eest. Ja tegelikult, muidugi saan ma aru, et “Natura” on pigem kunsti- kui kokaraamat.
Claus Meyeri ettekanne oli kõige põhjamaisem ja kodusem. Ta on Taani toidukultuuri edendaja
ja kahe Michelini tärniga “Noma” kaasasutaja. Väga sümpaatne noor professor . Tema juhtimisel tegutsevad ka pagarikoda, toitlustusettevõte, äädikavabrik, kohviröstimise tehas (!)
ja kokakool. Ta tutvustas oma algatatud Uue Põhjala Toidu liikumist, mis põhimõtteliselt manifesteerib kohaliku tooraine-liha, kala, põllumajandus- ja metsasaaduste kasutamist ja propageerimist. Meyeri ettekandest said kuulajad muuhulgas teada, kuidas ja millal ta kaotas süütuse ja tänu väga autentsele demonstratsioonile, millist häält teeb tapmisele viidav siga 🙂
Veel üks raamat, mille õnnelikuks omanikuks Bocuse d’Or’il sain:
Retsepte siit ei leia. Küll aga lähenetakse teaduslikult kuue täitsa “tavalise” toidu (kõvakseedetud muna majoneesiga, consommé, lambakints roheliste ubadega, steik friikartulitega, sidruni-beseekook, šokolaadimousse) anatoomiale ja valmistamisele. Autor on keemik. Põnev-põnev, hetkel ongi see mu pooleliolev raamat (olematul) öökapil.
Ja siis! Suure üllatusena käis mul külas ajakiri “Oma Maitse”. Kokkasime nende külaskäigu-rubriigi tarbeks lihtsatest eesti toorainetest väikese kiiksuga roogasid. See oli mul esimene kord niimoodi sähviva kaamera ees ja ajakirjaniku valvsa pilgu ja küsimuste valingu all kokata (ehkki ajakirjanike ja fotograafidega muus vallas varasemast kogemusi küllaga). Ühesõnaga, suure sahmimise käigus läks mul meelest endal pildistada ja nüüd polegi mul fotot sellest, kasvõi siia blogisse lisamiseks, kuidas mu köök on profitehnika poolt valgustatud ja professionaalne fotograaf (õnneks oli tema varasemast tuttav, muidu oleksin vist puhta pabinas olnud) pildistab minu poolt valmistatud ja taldrikule sätitud roogasid. Sellest on kahju. Aga jah, veebruarinumbris siis tuleb lugu.
Niimoodi siis on vahepeal läinud elu kulinaarsel rindel.
rõõm jälle lugeda 🙂
Ma jääb põnevusega veebruari OM-i ootama siis!