Lillkapsas on üks väga tänuväärne köögivili. Teda saab süüa kõikvõimalikul viisil- toorelt, keedetult, praetult, ahjus küpsetatult. Iseseisva roana, liha lisandina, kastmetes, hautistes, suppides, wokkides, erinevalt gratineeritult. Minu lemmik on tervena keedetud (krõmpsuks, mitte lödiks!) lillkapsas pruuni või ja tilliga. Mmmm, igasuvine maiuspala.
Mis lillkapsa valmistamist puudutab, siis vitamiinide säilivuse ja maitsvuse huvides on kõige õigem teda keeta tervelt ja mitte liiga kaua. 100-s grammis toores lillkapsas on täiskasvanud inimese päevane C-vitamiini norm, mis aga kuumutamisel hävib üsnagi suurel määral. Nii et kõige õigem olekski teda toorelt krõmpsutada!
Ja lillkapsas (eriti mahedalt kasvatatud) maitseb väga ka kapsaussidele, kes on muidu üsna rahumeelsed loomakesed:), aga enne lillkapsa söömist tuleks nad ikkagi oma maitsvast kodust välja ajada. Selleks sobib hästi lillkapsa pooletunni jagu hoidmine külmas vees, millele on lisatud veidi äädikat või soola.
Mina valmistasin seekord lillkapsast muskaadimaitselise püreesupi, millele annab tummisust parmesani juust ja särtsakat hapusust sidrun. Nii et tegu ei ole titetoiduga:)
Tarvis läheb:
1 suur lillkapsas ( u 800 g)
800 ml -1 l kanapuljongit
1 dl koort (vahu-, kohvi- või muud köögikoort)
1/2 sidruni mahl
1 tl riivitud muskaatpähklit
1 dl riivitud parmesani juustu
tüümiani
valget pipart
Keeda lillkapsas kanapuljongis pehmeks. Püreeri. Lase püree uuesti keema ja lisa koor, sidrunimahl ja muskaat. Sega läbi, tõsta tulelt. Reguleeri supi paksust puljongiga. Sega kuuma supi sisse riivitud parmesan.
Maitsesta veel tüümianilehekeste ja valge pipraga.
Soola polnudki vaja, kuna kanapuljong ja parmesan andsid piisavalt soolasust.
Lisasin ka leivakrutoone, mille võib vabalt asendada krõbedate saiakuubikutega.
Tükk pehmet ciabattat ja klaas külma valget veini ei tee ka paha.
Tundub nii maitsev! Peab proovima 🙂
Sussi: loodan, et sulle maitseb!:)
hmmm … äädikavees leotamine peaks ju teoreetiliselt ka krõmpsuma tulemuse andma keedujärgselt … või ma eksin?
KT: ma ise pole ausalt öeldes selle peale tulnudki:) Aga teoorias tõepoolest võiks see nii olla…Tuleb praktikas järele proovida.
Miks jääb lillkapsasupp vahel kibeda maitsega? Kas asi on vanas kapsas? Kas seda saab kuidagi vältida?
chris, ütlen ausalt et ei tea:)
aga väikese googeldamise tulemusel selgus, et põhjuseid võib olla vähemalt kaks: kõigepealt sinu mainitud: kapsas on vana. Teiseks ülekeetmine.
Proovisin ka. Sinnamaani täitsa meeldis, kuni polnud juustu lisanud. Pärast seda maitseski nagu juustusupp. Kusjuures panin vähem kui 100 gr juustu:S Eks see on maitse asi. Teine kord kui teen siis vist juustu ei panegi.