Jõulude (hmm, tegelikult ka vana-aastaõhtul, jaanipäeval jm tähtpäevadel) ei saa heeringast üle ega ümber. Juba lapsena olla sugulaste sünnipäevadel ja muudel nn pika laua pidudel külalised imestanud, millise isuga küll üks väike patsidega tüdruk heeringat vitsutab 😂
Heeringavaagen sibula, muna ja hapukoorega on puhas klassika. Ja mis veel sobiks jõulude ajal, kui traditsioonid on läbiv teema, paremini kui puhas klassika. Eestipärane heeringavaagen oma ehedaimal kujul on on mul kirjas SIIN POSTITUSES. Ja see on alati hea valik. Siin postituses on kasutuses põhimõtteliselt samad koostisosad, aga sättisin kõige alla veel võis kuldpruuniks praetud kartuliviilud. Need on head nii kuumalt kui ka jahtunult. Aga muidu on aagnal nagu ikka: traditsiooniline heeringas, keedetud munad, peeneks hakitud punane sibul, hakitud murulauk ja hapukoor. Minu jaoks vastupandamatu kooslus juba lapsest saadik.
.
Otseselt retsepti ma ei jagagi seekord, sest vaagnale peale vaadates on ju niigi selge, mis siin kõik kokku laotud on. See, kas heeringat on 50 g rohkem või vähem või hapukoort supilusikatäis siia-sinna, ei mängi tegelikult üldse mingit rolli, sest niikuinii teeb igaüks oma maitse järgi ja laob vaagnale just nii palju, et kõigile sööjatele jaguks.
Minu poolt on see siin lihtsalt meeldetuletus, et alati ei pea peolauda kattes nahast välja pugema ega otsima uusi gastronoomilisi ilmaimesid. Mõnikord on “vana hea” parim valik. Jõulude ajal veel eriti.
Koostööpostitus VIČI-ga
Lisa kommentaar