Rukkikarask pähklite ja jõhvikatega

Ma pole ühtegi karaskit rohkem küpsetanud, kui seda – metspähklite ja kuivatatud jõhvikatega rukkikaraskit. Läbi eelmise aasta oli mul au olla juhendajaks retseptikonkursil “Otsime uut Eesti rahvustoitu”. Minu ülesandeks oli koos retsepti konkursile esitanuga proovida, kuidas saaks toidu veel paremaks tuunida. Ühes voorus sattus mulle töömaterjalina retseptiks kanamaksa-kukeseenepasteet (autor Reelika Paane). Pasteet oli tore, aga kuidas sa seda pasteeti ikka paljalt sööd – leiutasin kõrvale Eesti teemaga hästi haakuva rukkikaraski! Et maitset ja küpsemisaega parajaks saada, oli tükk tegu. Ja siinkohal vabandused kõige kaduva teed läinud rukkikaraskitele – see kõik oli ülla eesmärgi nimel ja teie üürike eksistents ei olnud sugugi asjatu! Lõpuks sain korralikult toimiva retsepti ja karask õnnestus kenasti igal korral, kui seda Toiduakadeemias küpsetasime. Retsepti võib leida ka konkursi tulemusena ilmunud raamatust “Tänapäevane Eesti köök” (Varrak). See karask on selle poolest eriline, et keeksi- või leivavormis küpsetatuna näeb ta täitsa rukkileiva moodi välja, samas kergitajaks on sooda, nagu karaski puhul ikka. Nii et täitsa kiirleib!

Katsetasin erinevate rukkijahudega ja tuleb tunnistada, et päris täisterarukkijahuga jäi karask liiga nätske ja sooda ei jaksanud teda kergitama hakata. Tulemus oli maitsev, aga liiga tihke. Nii et soovitan kasutada peenemat jahvatust. Rukki püülijahu, mis oleks ideaalne selle karaski jaoks, on keeruline leida. Veski Matil on muidu olemas küll, lillatriibulises pakis, nimetus lihtsalt Rukkijahu. Olen seda leidnud müügil ainult Coopis. Väga hästi sobib karaskiteoks aga ka Tartu Milli Kalew-sarja rukkikroovjahu, mis on peenema jahvatusega, kui täisterajahu. Ja kui kellelgi tekib küsimus, mis on see tume siirup, mis retseptis kirjas, siis Dansukkeril ongi selline toode täitsa olemas ja poes ilusti müügil. Kui siiski tumedat ei leia, sobib ka hele siirup. Hapupiima valiku osas olen mina seda karaskit alati teinud Farmi hapendatud täispiimaga, teistega ei ole proovinud. Niisamuti ei ole katsetanud keefiri ega jogurtiga karaski küpsetamist.

Taina kogus on paras 12×28 cm keeksivormi jaoks (mõõdetud koos servadega), aga kui vorm on suurem – pole hullu, karask küpseb ikka kenasti! Küpsetada võib ka madalamas ahjuvormis, siis on karask madalam ja seetõttu ka küpsetusaeg lühem, u 40 minutit.

Ehkki kindlasti on kange kiusatus karaskit kohe kuumalt lõigata, soovitan siiski oodata, kuni ta jahtub, kasvõi enam-vähem. Siis on lihtsam lõigata. Karask säilib uskumatult hästi mitu päeva lihtsalt lahtiselt, toatemperatuuril. Kui soovid enne söömist talle värskust anda, võid viile röstida või kuumast ahjust korraks läbi lasta.

Lisandite osas on muidugi igaühel vabad käed- ei pea sugugi kasutama vaid pähkleid ja jõhvikaid.  Ka naturaalsel kujul, täitsa ilma lisandusteta, on rukkikarask üks tore eestipärane amps.