On üsna selge, et ma ei ole ainuke inimene maailmas, kes kannatab tõsise Itaalia-vaimustuse all. Tegelikult muidugi, Pipi Pikksukka parafraseerides (“Kas sina kannatad tedretähtede all?”): ma ei kannata selle all, see hoopis meeldib mulle! Nii et, olles juba maeiteamitmendat korda sel võrratul saapakujulisel tükil maailmast, otsustasin kirja panna järjest mõned muljed. Pikkade reisikirjelduste ja perepiltidega stiilis “mina ja monument” ma teid ei vaeva, jutt keerleb ikka peamiselt toidu ümber. Muljed saavad kirja nii endale teinegi kord üle lugemiseks, kui kaaskannatajatele, keda samuti Itaalia paelub. Andiamo!, alustuseks Bergamo.
Paljude jaoks on Lombardias asuv Bergamo lihtsalt Milano satelliit-linnake, kuhu saab soodsalt Ryanairiga lennata ning kohe siit kas Milanosse või kuhugi mujale Itaaliasse edasi suunduda. Bergamot ennast nägemata. Tegu on aga ülimalt armsa iidvana linnaga, mis kindlasti väärib pikemat peatust ja uudistamist. Berg linnanimes viitab mägedele, Bergamo asub Alpide jalamil. Milanosse on siit u 50 km ja selge ilmaga olla vaateplatvormilt, mis ühendab üla- ja alalinna, Milanot lausa näha. Bergamo koosneb üla- ja alalinnaks, mis on omavahel ühenduses nii jalgtee kui köisraudtee abil. Alalinn, Città Bassa, on uuem, moodsam ja tööstuslikum. Ülalinn, Città Alta, seevastu iidne, kitsaste käänuliste tänavate ja neid ääristavate aja ja päikese poolt kulutatud majadega, mis pärit peamiselt kesk- ja renessansiajast. Bergamo ülalinnas on vaatamist ja uudistamist palju. Ajaloolised tänavad ja neid ühendavad platsid, eesotsas Piazza Vecchio ja selle ääres asuva Duomo ja mitme kirikuga, on Põhja-Itaalias ühed kaunimatest.
Kulinaarsete huvidega reisisellidele on aga Bergamo tõeline aare. Ülalinna tänavatel jalutades on raske mitte sisse astuda igasse järjest paiknevasse poekesse, millest igaüks on spetsialiseerunud kas saiale, vorstile-singile, koogikestele ja maiustustele, köögiviljale, juustule….paradiis!
Mida siis Bergamos kindlasti maitsta? Itaalia, üldiselt, ei ole kindlasti paik, kuhu minna nautima mikroskoopilisi sellerikuubikuid basiilikucappuccino ja tomatitolmuga. Eieiei. Siin tuleb valikutes tugineda ajalooliselt ja regionaalselt välja kujunenud ja mitmete põlvkondade nonnade poolt täiuslikuks tuunitud retseptidele. Mis on enamjaolt lihtsad. Ja oma lihtsuses täiuslikud. Üks Bergamole iseloomulik toit on polenta. Olles väga toitev ja samas odav, oli ta Põhja-Itaalia talupoegade igapäevatoit, mis aitas energiavarusid taastada rasketel põllutöödel. Vanasti asendas selles piirkonnas polenta isegi leiba. Tänapäeval peavad bergamaschi-d (nii nimetatakse Bergamo piirkonna inimesi) polentat oma uhkuseks ja seda pakutakse peenemateski söögikohtades. Harilik maisipolenta on tuttav paljudele, aga veel põnevam on tatrast polenta ehk polenta taragna. Kui maisipolenta on kollane, siis tatrapolenta on pruunikas, keedetud purustatud maisi- ja tatrateradest. Keetmise lõpus klopitakse polenta sisse rohkelt võid ja juustu, nii et tegu on tõepoolest toeka toiduga. Kui sa just põllutöödelt tulnud pole soovitan söögikohtades tellida polentaports kahe peale. Polenta lisandiks on harilikult kas liha (sageli küülikuliha), seened või köögiviljad. Samuti on üsna tavaline süüa polenta kõrvale külmi singi-, salaami- ja juustuviile. Allpool oleval pildil on polenta taragna puravikega, mille väljanägemine pole just kõige säravam, kuid kui ühel toidul on sedavõrd imeline maitse ja pikk ajalugu, kaotab väline sära igasuguse tähtsuse..
Bergamo signatuurpasta on casoncelli [kazonˈtšelli] ehk casonsèi kohalikus dialektis. Tegu on ravioolisarnase täidetud pastaga, mille teeb omapäraseks kuju ja maitse. Casoncelli alla Bergamasca täidiseks on hakkliha, sink, saiapuru, petersell, munad ja küüslauk – kõik lihtsad ja ajalooliselt talunikele omased ning kättesaadavad koostisosad. Hilisemal ajal on casoncellidesse lisatud ka muud, näiteks juustu. Pastarooga serveeritakse võis praetud salvei (burro e salvia) ja pancetta (Itaalia peekon) tükikestega ja kõik see kokku maitseb lihtsalt jumalikult.
Magusa poolelt on Bergamo kuulus oma kollaste koogikeste polenta e osei poolest. Neid võib leida mida võib leida igast Bergamo kondiitripoekesest ja pagariärist. Nimetus tähendab polentat ja linde ja väljanägemiselt meenutavadki koogid polentakuhjakest, mille otsas martsipanist lind (minule jäi see linnumotiiv küll tabamatuks, aga kui öeldakse, et lind, usun. Ka kondiitrikunst võib olla abstraktne.). Polentast pole koogi sees lõhnagi. Kollane polentat meenutav kate on suhkrufondant või martsipan, mis omakorda üle puistatud suhkruteradega. Sees biskviit, mille vahel rummiga maitsestatud pähklikreem, aprikoosimoos ja suhkrustatud sidrunikoore tükid. Ilmselgelt on tegu hästi magusa ja rammusa koogiga – me suutsime hädavaevu nelja peale ühe pisikese peopesasuuruse koogikese ära proovida. Aga meie peret pole paraku ka erilise magusasoonega õnnistatud, nii et maiatele on suurus igati paras amps kohvi kõrvale.
Kes tahaks ise proovida polenta e osei-d küpsetada (ja ühtlasi imestada, kui palju võid ja suhkrut mahub ühte kooki) , siis usaldusväärne retsept asun visitbergamo.net lehel, siin. Sealsamas on ka polenta ja casoncei retseptid, mida ei pea ilmtingimata ju kodus järgi tegema, kuid põnev on lugeda ikka. Ja üldse, nii armas on leida üht linna tutvustavalt lehelt põhjaliku ülevaate neile omastest toitudest ja nende retseptidest. Mis näitab veelkord, et Bergamo on vägagi tõsiseltvõetav kulinaarne sihtpunkt ja seda ka itaallaste endi jaoks.
Kõige tuntum kohalik vein on Valcalepio ja seda tasubki kindlasti Bergamo toidu kõrvale juua. Valcalepio piirkonna viinamarjaistandused laotuvad mäenõlvadele Como ja Iseo järvede vahel. Kolm D.O.C. märgistusega veini on punane Valcalepio Rosso (Merlot ja Cabernet Sauvignon), valge Valcalepio Bianco (Pinot Bianco, Chardonnay ja Pinot Grigio) ja dessertvein Valcalepio Moscato Passito (Moscato di Scanzo 100%).
Nii et kui satute Bergamosse (sinna saab otse Tallinnast), siis ei tasuks tõtata kohe edasi suurde Milanosse, vaid võtta mõned päevad ja nautida seda imearmast ja põnevat linnakest. Avastamist seal juba jagub.
Kõik postituse pildid on tehtud mobiiliga ja kannavad informatiivset, mitte kunstilist väärtust:)
Virve
Olen kõigega nõus, mida Bergamo võlude kohta kirjutad!. Kindlasti tasuks seal vähemalt päevake peatuda, enne kui muid kohti avastama sõita. Käisime abikaasaga seal täpselt kuu varem ja kevadine Bergamo oli võluv. Naljakal kombel olime söömas samas restoranis (laudlina ja taustaks olevad veiniriiulid andsid koha üles:) ja ühinen Casoncelli alla Bergamasca ülistusega kahel käel. Kes tahab ka maitse- ja teeninduselamust saada, siis on see vist üks Bergamo enimkiidetud kohti Tripadvisoris:) Nende tiramisu oli kõigist reisil proovitutest parim ja ehk üldse parim tiramisu, mida ma kuskil oled proovinud (või oli see hoopis hea vein, mis selle viimase tunde tekitas:)
Toredat suve!
Mari-Liis Ilover
Ohh, kui lahe, et me nii väikese vahega ühes ja samas restos sööma sattusime. Tripadvisorit alati ei tasu usaldada (näiteks kui sealt Tallinna TOP-i vaadata, siis paneb küll õlgu kehitama), kuid Lalimentari osas läks täiega õnneks! Tiramisuni me ei jõudnudki, kui tänud soovituse eest- järgmisel korral! 😉