Hästi hea meel on teada anda, et ilmavalgust on näinud uus kokaraamat. Ehkki see on mult kolmas, on ikkagi uut raamatut esimest korda käes hoida täiesti uskumatu tunne. Kõik need tihedad nädalad ja kuud täis kokkamisi ja pildistamisi, arvuti taga möödunud nädalavahetused ja unetud ööd on lunastatud hetkel, kui näed kirjastuse (seekord oli koostöö Varrakuga) laual virnasid oma kätetööga.
Sedakorda võtsin suuna tervislikumale rajale. Sõna “kergemad” pealkirjas ei tähenda lihtsamalt valmistamist, vaid seda, et paljude lemmiktoidud on tuunitud…tadaa!…lahjemaks! Aga maitses järeleandmisi tegemata!
Jah, viise ning uskumusi, kuidas toitumise abil kaalu jälgida ja end vormis hoida, on palju. Sageli erinevad need seinast seina. Äärmuslike liikumistega, mille tagajärjed pole teada, ei tasu kohe kindlasti oma tervise huvides pimesi kaasa minna. Mina usun energia tasakaalustamisse ja lihtsasse reeglisse: ära tarbi päeva jooksul rohkem kaloreid, kui organism kulutada suudab. Ja teate mis, see toimib.
Päris kindlasti ei ole see dieediraamat. Juba sõna „dieet” ise kõlab minu jaoks ahistavalt. Dieet võib teha kurjaks, kurvaks, väsinuks ja – nagu sageli näha – anda lõppkokkuvõttes soovitule hoopis vastupidiseid tulemusi. Normaalne tasakaalustatud ning mitmekesine toitumine, heade maitsete ja lemmikroogade nautimine on aga ilusa elu üks olulisemaid osasid. Soovin selle raamatuga propageerida rõõmu söögitegemisest ning söömisest, selmet manitseda, käskida, keelata ja süümepiinu tekitada.
„Kergemad klassikud” on ses mõttes vanamoodne raamat, et ehkki siinsed toidud on muudetud taljesõbralikumaks, ei kasutata nende valmistamisel asendajate rollis moodsaid ja eripäraseid toiduaineid ega alternatiivseid toiduvalmistamisviise. Raamatust leiadki ikka vanad head „päris” toiduained, nagu või, munad, piim, hapukoor, rõõsk koor, juust jne. Kõikide toitude põhiolemus on alles jäänud. Supp on supp, hamburger on hamburger ja tort on tort. Rohelised smuutid, toorkoogid jms jäägu teistlaadi kokaraamatute pärusmaaks.
Oleks väga lihtne kirjutada madalakaloriliste toitude kokaraamatut, kus tavaretseptide kõik vähegi rasva sisaldavad koostisosad on asendatud lihtsalt rasvavabade toodetega. Ma ei pea seda mingil juhul õigeks. Rasvavabade toodete koostisainete loetelust leiab liiga sageli ja liiga palju kummastavaid aineid, mida on raske väljagi hääldada; veelgi vähem meelitavad need sööma. Samuti võivad osad rasvavabad toiduained käituda söögitegemisel ettearvamatult ja tulemus ei ole päris see, mida oodati.
Retseptidest ei leia margariini, mis on võist küll lahjem, ent mille koostis ei vasta mu toitumisfilosoofiale. Niisamuti ei kohta siin steviat, ksülitooli ega muid suhkruasendajaid. Jah, nii mandli-, kookos- kui ka muud jahud, mis pole tehtud teraviljadest, sobivad suurepäraselt paljudesse küpsetistesse teraviljajahusid asendama. Kui eesmärgiks on tarbida võimalikult vähe süsivesikuid või vältida üldse teravilju, on nende kasutamine igati õigustatud. Soovin siiski, et see kokaraamat jõuaks pigem kõigi nende inimesteni, kes oma toiduvalikusse drastilisi piiranguid sisse viinud ei ole.
Olen päri tänapäevase toitumisteaduse suunaga, mille järgi rasv ei tee paksuks. Pahalased on hoopis valge suhkur ja valge jahu – eriti koos sellesama rasvaga. Siiski, olles alati eelistanud kergemaid, värskemaid, väiksema rasva-, suhkru- ja tühja valge jahu sisaldusega toite, julgen väita, et kõigi kolme (rasv, suhkur, jahu) vähendamine igapäevases menüüs toimib!
Et kalorite hulka toitudes piirata, on retseptides rasva- ja suhkrukoguseid vähendatud nii palju, kui maitse ja tekstuur lubavad. Et keha söödud toidust ikka pigem kasu kui kahju lõikaks, on rafineeritud tühjad ballast-toiduained, nagu valge jahu ja valge suhkur, asendatud seal, kus vähegi võimalik, toitainerikkamate täisterajahude ning toorroosuhkruga. Raamatu kõiki retsepte ühendav moto kõlab nii: vähem töödeldud toiduaineid, vähem suhkrut, vähem rafineeritud jahu, vähem rasva – vähem tühje kaloreid!
Ei saa öelda, et see raamatutäis retsepte oleks sündinud lihtsalt. Kõik esialgu plaanitud retseptid raamatusse ei pääsenudki. Välja jäi näiteks brüleekreem. Katsetasin seda mitmel moel. Lahjema koorega, kohupiimaga… Tulemuseks olid iseenesest mõnusad magustoidud, aga minu jaoks läks neis brüleekreemi olemus kaduma. Kogu see siidine, vahukoorest ja munakollastest tulev rammusus, mida sa ootad, kui libistad lusika oma dekadentlikku desserti – seda ma tuunitud toidust ei leidnud. Sama lugu majoneesiga. Ükski aseaine ei toiminud. Sündisid küll mõned huvitavad jogurti- ja hapukoorekastmed, aga majoneesist oli asi valgusaastate kaugusel. Ju siis mõned toidud lihtsalt peavad jääma sellisteks, nagu nad on. Söögem neid siis harva ja erilise naudinguga. Samas tuleb tunnistada, et nii mõnedki kergemaks muudetud toidud maitsevad mulle palju rohkem kui traditsioonilised ja kuuluvadki sellisel uuendatud kujul meie pere püsimenüüsse.
“Kergematesse klassikutesse” on põhjaliku ja hariva tervisliku toidu teemalise eessõna kirjutanud toitumisnõustaja Eeva Relli-Meldre. Enne süvitsi minekut kalorite, rasvade, valkude ja süsivesikute keerulisse maailma kirjutab ta:
“Mul on väga hea meel, et valmis on saanud kokaraamat, kust leiab vanu häid retsepte, mida on tervislikumaks muudetud. Olen sellisest raamatust juba ammu puudust tundnud. Toitumisnõustajana pean inimestele tihti seletama, kuidas valmistada üht või teist rooga nii, et maitse jääks samaks, kuid tervis seda süües ei kannataks: milliseid koostisaineid eelistada, mida sobib mille asemel kasutada jne.
Eriti hea meel on mul selle üle, et retseptides koostisaineid vahetades pole keskendutud vaid kalorite hulga vähendamisele, nagu võiks selliselt raamatult eeldada, vaid on mõeldud ka toitainete väärtusele, mis on kalorite hulgast kindlasti olulisem.”
“Mul on väga hea meel, et valmis on saanud kokaraamat, kust leiab vanu häid retsepte, mida on tervislikumaks muudetud. Olen sellisest raamatust juba ammu puudust tundnud. Toitumisnõustajana pean inimestele tihti seletama, kuidas valmistada üht või teist rooga nii, et maitse jääks samaks, kuid tervis seda süües ei kannataks: milliseid koostisaineid eelistada, mida sobib mille asemel kasutada jne.
Eriti hea meel on mul selle üle, et retseptides koostisaineid vahetades pole keskendutud vaid kalorite hulga vähendamisele, nagu võiks selliselt raamatult eeldada, vaid on mõeldud ka toitainete väärtusele, mis on kalorite hulgast kindlasti olulisem.”
Siin mõned leheküljed piilumiseks:
Jagan ka paari retsepti, see annb ehk veidi rohkem aimu ja selgema pildi, mis laadi raamatuga tegu on.
Pikkpoiss
See pikkpoiss on selle raamatu retseptidest üks mu isiklikke kindlaid lemmikuid. Nii kerge, mahlane ja maitsev. Hakkliha on valmistatud väherasvasest kalkunilihast. Tavaliselt massi kooshoidmiseks kasutatavat riivsaia asendab edukalt riivitud kartul. Osa lihast on asendatud tervislike pruunide läätsedega. Seda nippi võib kasutada ka kotlettides ja lihapallides. Nii vähendad küllastatud rasvu ja suurendad oma toidu kiudainesisaldust.
400 grammine purk keedetud pruune läätsesid (läätsesid endid on purgis 240 g) või vastav kogus ise keedetud läätsesid
450 g kalkuni rinnafileest tehtud hakkliha
1 toores kartul
1 sibul
1 küüslauguküüs
2 sl hakitud värsket peterselli
1,5 tl soola
0,5 tl musta pipart
Nõruta läätsed, loputa läbi ja lase liigsest vedelikust uuesti ära nõrguda. Tambi pudrunuiaga pudruks, mõned terved läätsed võivad ka sisse jääda.
Koori kartul, riivi peenikese riiviga. Sega omavahel hakkliha, tambitud läätsed ja riivitud kartul. Haki sibul hästi peeneks, lisa hakklihamassile. Pigista läbi pressi juurde ka küüslauguküüs. Maitsesta soola ja pipraga, sega hulka hakitud petersell.
Et kalkunihakklihast tainas on vedelam kui veise- või nn. kodusest hakklihast tehtu, on parem küpsetada pikkpoissi vormis. Vooderda keeksivorm küpsetuspaberiga. Vala hakklihamass sisse. Kui soovid, vormi massi supilusikaga pealt kõrgemaks.
Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit. Lase pärast ahjust väljavõtmist umbes 10 minutit taheneda, enne kui pikkpoisi lahti lõikad.
Kõrvale sobivad aurutatud või kergelt läbi keedetud köögiviljad, kartulipuder ja praetud seened.
Pikkpoiss on maitsev ka külmalt, näiteks võileivakattena.
Šokolaadivaht
Ahvatlev ja pidulik šokolaadivaht valmib traditsiooniliselt šokolaadist, vahukoorest, munakollastest ja suhkrust. Alati, kui näen seda kusagil pakutavat, tahaksin nii kangesti sukelduda lusikaga sellesse dekadentlikku kreemi. Aga pärast maitsmist suudan kogu viisakuse juures ära süüa vaid suutäie. See on lihtsalt nii talumatult rammus, et ei ole enam hea. Ent on võimalik valmistada ka kergemat šokolaadivahtu. Kui asendada vahukoor piimaga ja munakollaseid üldse mitte kasutada, saab hõrgu ning luksusliku vahu, mille kalorisisaldus on märksa mõistlikum.
200 g tumedat (70% kakaosisaldusega) šokolaadi
1 dl piima
4 munavalget
noaotsaga soola
2 sl suhkrut
kaunistuseks granaatõunaseemneid
Sulata šokolaad veevannil. Kui tarvis, vala suuremasse kaussi. Kuumuta piim keema, vala veel soojale šokolaadile. Sega lusikaga õrnalt ühtlaseks.
Vahusta munavalged sutsu soolaga pehmetipuliseks vahuks. Lisa suhkur ja vahusta, kuni vaht on paks ja läikiv. Tõsta kolmandik munavalgevahust šokolaadisegu hulka. Sega läbi, et massi veidi vedeldada ja ühtlustada.
Lisa ülejäänud munavaht ja sega lusika või spaatliga õrnalt, aga ühtlaselt vahu hulka. Tõsta šokolaadivaht pokaalidesse või tassidesse. Söö kohe või hoia tunnike enne serveerimist külmkapis, et vaht veidi taheneks.
Kaunista serveerimisel granaatõunaseemnete või marjadega (näiteks vaarikatega).
Nagu juba traditsiooniks saanud raamatu ilmumise puhul, loosin ka seekord kõigi blogilugejate vahel välja kolm uut raamatut. Et ma ühtki nutikamat moodust loosi läbiviimiseks välja vahepeal mõelnud pole, olgu siis seekordki esitatud üks küsimus. Kui soovid “Kergemaid klassikuid” endale võita, vasta palun kommentaarides sellele:
Kas on mõni toit, mida sa hullupööra armastad, aga ei saa seda endale nii palju kui tahaks lubada, sest ta on padurammus, padumagus ja üldse totaalne kaloripomm? Kui sellist toitu pole või sa ei tunnegi kunagi taolisi “süümekaid”, vastagi nii – igaljuhul oleks põnev te arvamusi lugeda!
Nädala pärast siis viib üks pisike fortuuna läbi loosimise 🙂
Kas on mõni toit, mida sa hullupööra armastad, aga ei saa seda endale nii palju kui tahaks lubada, sest ta on padurammus, padumagus ja üldse totaalne kaloripomm? Kui sellist toitu pole või sa ei tunnegi kunagi taolisi “süümekaid”, vastagi nii – igaljuhul oleks põnev te arvamusi lugeda!
Nädala pärast siis viib üks pisike fortuuna läbi loosimise 🙂
Dallase saia sööks iga päev 3 tükki vähemalt…
Mulle maitsevad hullupööra kuivatatud banaanilaastud, aga ma ei osta neid kunagi, sest tean, et ma sööks kogu paki kohe tühjaks. Ja neis, pealtnäha süütutes puuviljades, on kaloreid sama palju kui kartulikrõpsudes!
heleret_@hotmail.com
Palju õnne uue raamatu puhul! Väga ilus hele kujundus, mulle nii meeldib!
Väga tore, et oled jäänud truuks klassikalistele toiduainetele. Usun minagi, et peaks sööma ehedat toitu, millest organismile kasu on. Ja ükski rammus roog ei ole "paha", lihtsalt kogustes on asi 🙂 Püüan seetõttu järjest enam hoiduda sellest "patustamise" suhtumisest. Kõike võib süüa, kui need on tehtud "päris" toiduainetest. 🙂
Varem ei piiranud ma magusasöömist mitte kunagi. Kui ikka isu oli, siis sõingi. Nüüd on mul aga "südametunnistus" ehk rinnapiimal olev laps, kelle seedimisele kahjuks kohe mõjub minu liigne suhkruga patustamine. Kõige rohkem on kahju šefiiritordist, selle võiks küll täiesti üksi korraga ära süüa.
Mina olen leidnud ühe koogi, milles ei pea iial pettuma ning mida vist võiks lõpmatuseni süüa- Gustavi juustutort hapukoorekreemiga. Õnneks on see aga piisavalt kallis, et liiga tihti seda osta ei raatsiks. =)
Oeh, neid häid, aga kaloririkkaid toite on nii nii palju, aga esimesena tuleb minu puhul kindlasti pähe maapähklivõi. Ma võiks terve purgi üksi nahka panna, kuid kaine mõistus õnneks takistab mind. 🙂
Küll on hea lugeda, et igasugu kannapöördelised toitumuse muutused ei ole mitte kõige parem mõte. Saan järjekordselt oma sisetundele toetust. Neid muid soovitajaid on nii palju kõrval, et ikka väike kahtluse uss kipud ligi. :)) Suur tänu sellise raamatu eest.
Minu lemmikust lemmikum on seefir, nii tordina kui ka see mida poes ilusates pakendites müüakse.
Tubli töö ! Usun, et sellest raamatust võb paljudele tõesti abi olla. Minul probleeme söömisega ei ole söön mida armastan ja armastan just seda päris toitu. Sinu toidufilosoofia on ka mulle omane.
Praegusel rabarberihooajal on mul tohutu piin mitte teha igapäevaselt mõnda uut rabarberihõrgutist. Eile alles vaatasin rabarberimuffinite retepti, aga jätsin siiski tegemata, sest tean, et ühe muffiniga ma ei suudaks piirduda. Samuti on mu lapsed suured maiasmokad ja neile tahaks teha midagi tevislikku, aga samas maitsvat maiustust.
Pidin just täna minema Tartus Rahva Raamatusse seda uut raamatut otsima, aga nüüd ootan vist loosimise ikka ära.
Minule maitseb nt Hiina toidust väga meekana (seesamiseemnetega), sinna juurde nuudlid sojakastme ja köögiviljadega. See kana on igatahes kohe kindlasti üks korralik kaloripomm, mis siis, et meega tehtud.
Ja veel üks väga maitsev pala on võileivatort! Minule maitseb tuunikala ja lumekrabiga, aga seda tegema üldse ei kipu, kuigi isu on liigagi tihti.
Pavlovat sööks hommikusöögiks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks 😀
Ma jumaldan õhulisi tuuletaskuid ja croissante erinevate täidistega. Kahjuks on need minu jaoks selline road, mida luban harva. 🙂
Palju, palju õnne, Mari-Liis! Ilus raamat, seest ja väljast! Enne kui poodi torman, ootan ära loosimise 😉
Torman hoopis joogasaali sest eile sai jälle "patustatud" tuuletaskutega, üleeile pavlovaga ja reedel sinu retsepti järgi tehtud rabarberikoogiga. Oh, dear! 😀
Armastan väga pastatoite aga pean nendega piiri pidama 🙂
Minu lemmikud on makroonid- lihtsalt jumalikud! Õnneks (v kahjuks) on need aga kohvikus nii krõbeda hinnaga, et kahjuks ei saa nii palju neid kunagi võtta, et isu täis saaks:)) Soolase toidu osas on lemmikuks paneeritud "vanakooli" shnitsel, mida ämm oivaliselt teha mõistab ja millega on raske piiri pidada.
Mina armastan shokolaadikooke ja juustukooki, aga õnneks ei taha ma neid mitte igapäev, vaid vahel harva on hea patustada ja söömisega mõnuleda 😉
Just eile sirvisin Sinu uut raamatut raamatupoes – no küll on ilus asjake jälle valmis saanud! Muudkui keerasin lehti ja ahhetasin mõtteis, et "oh, seda tahaks teha, ja seda!.. ja seda peaks proovima!". Hetkel meenub toorjuustuga kirju koer. Põnev!
Minu "toidumaailmas" toimus radikaalne pööre ca 4 aastat tagasi esimest last oodates – sain rasedusdiabeedi diagnoosi, mis ka peale lapse ilmaletoomist alles jäi, glükoositalumatusena siis. Oh seda šokki küll, olin ju terve elu pisike ja peenike olnud, ja alati pigem soolast eelistanud kui magusat. Ja nüüd ei saanud süüa seda vähestki magusat, oi, see oli keeruline aeg. Süsivesikutest ei teadnud ma varem midagi, nüüd sai neist vaat et mu vaenlane! Kui seni olin arvanud, et mina olen üks päris tervislik ja korralik toituja, siis nüüd avanes ikka täitsa uus – ja mis seal salata, rikkalikum ja põnevam maailm. Kui palju uusi tooraineid, maitseid, võimalusi ma avastasin – kõik need agaavisiirupid ja palmisuhkrud, täisterajahud ja läätsed jne jne. Ja kui palju on veel avastada! Loobuma pole õnneks pidanud eriti millestki, kuid teatud roogade koguseid pidin küll reguleerima – enam ei saa süüa pool plaaditäit ahjusoojasid kaneelikukleid ära, pean piirduma ühe-kahega, ja ka liiter jäätist õhtul kell üheksa nahka pista on minevikumuusika. Aga õnneks on nii palju võimalusi nautida tervislikku ja head toitu. Säiliks vaid rõõm kokkamisest ja isetegemisest, pakkudes naudingut nii endale kui ka teistele 🙂
Kõigepealt suurimad õnnitlused uue lapsukese puhul ühelt suurelt blogifännilt! 🙂 Minu mõtted toidust ja selle väärtused on samasugused, nagu teilgi. Väga meeldib selle raamatu kujudus – helge ja valge ning kergem, nii nagu omale nendele toitudelegi, mis seal sees.
Mina olen tohutu magusamaias! Armastan igasugu toorjuustu-, marjakooke ja napoleoni torti! Vahepeal ikka asendan valged jahud ja suhkrud veidi tervisesõbralikemate jahudega, samas ekstreemusesse ei lasku. 🙂 Kaks asja, millest kunagi loobuda ei suudaks, on siiski šokolaad ja jäätis. Sööks neid igal kellajal ja iga tujuga! 🙂 Siiski tuleb ennast veidike piirata, kuigi otseselt kaalu- ega terviseprobleeme pole, aga meeldib tohutult nii trenni kui ka süüa teha, nii et kuidagi tuleb leida tasakaal.. Igasugu jamale suudangi ei öelda tänu sellele, et trenni tehes ei tahaks, et see nö mööda külgi maha jookseks 🙂 Samas ei piina ennast, ning kui ikka väga suur isu millegi järgi on, annan järele – elame ju ainult ükskord ja enesepiinamine tekitaks ju suurt stressi!
Edu uutes ettevõtmistes,
Karolin
Beseerull on selline kook, mida tahaks tema õhulise tekstuuri ja imelise maitse pärast palju süüa, aga rammus vahukoor seal vahel seab asjale kiirelt piirid, palju ei jaksa 🙂 Sama lugu napoleoni koogiga. Uut kokaraamatut sooviks küll 🙂
Oi kui ilus ja värske olemisega raamat on! Olen sinu blogi suur fänn ning sellised uudised teevad ainult rõõmu! Tundub, et selline raamat peaks igas köögis aukohal olema.
Minu lemmikud koogid on ikka vanakoolikad, just selle "õige" maitsega. Aga eks see "õige" tuleb tihti suure koguse või, rafineeritud jahu ning valge suhkruga. Head nipid, kuidas neid hõrgutisi sama héorgult ka tervislikumalt teha, on väga teretulnud.
Minu nimekirjas oleks siis esikolmikus napoleoni kook, kohupiima plaadikook ning loomulikult hapukoorekattega muretaignal marja/rabarberikook. Oeh, klassikute vastu ei saa! 🙂
Nägin pildilt, et ka uues raamatus on napoleoni koogi retsept olemas. Kindlasti läheb esmajärgus järele proovimisele! 🙂
Jään loosiratast ootama!
🙂
Kristi
Vaadates seda pikkpoisi pilti ja retsepti tuli kohe isu peale ise õhtul kodus üks hea pikkapoiss valmistada. Minu jaoks täielik nõrkus on aga pikkpoiss järgmisel päeva võiku peal ja kõige tipuks peale veel majoneesi ja nii läheb hommikusöögiks, lõunasöögiks ja vahepalaks ikka mitu mitu võikut 😀
Minu nõrkus on šokolaadi/kohupiima/marjakoogid, saiakesed, küpsised. Poest sellist kraami ei osta, tahaks ikka päris asja ja seetõttu eelistan ise teha. Valge nisujahu asemel kasutan speltapüüli, täistera nisujahu, kaerajahu, suhkrust rafineerimata varianti. Aga no kindlasti söön ma eelpool nimetatud magusat rohkem kui peaks/tohiks.
Nii tore lugeda, et ei peagi tohutuid muudatusi tegema oma söögilaual, et toidud tervislikumad oleksid. Aga esimeste asjadena tulevad tõesti pagaritooted meelde, eesotsas magusate saiakeste ning kookidega ja väga-väga meeldib ka nutella, millega tuleb piiri pidada.
Palju õnne uue raamatu puhul!
Ma eraldi ühte ja kõige lemmikumat toitu ei oska välja tuua, aga täiesti lootusetu magusasõber olen küll. Koos laste sünniga läksime kodus rafineerimata suhkru ja jahude peale üle ning olen õppinud sööma tervislikumaid versioone oma lemmikutest (näiteks piimašokolaadi asemel vähemalt 70% kakaosisaldusega tumedat šokolaadi) ning seetõttu tunnen, et maiustamisel enamasti väga suuri süümepiinu tundma ei pea 🙂
Tundub väga tore raamat olevat ja nôustun 100% et süüa tuleb ôigeid asju nagu vôi, ramus koor jne aga lihtsalt koguseid ja kordi piirata. Kuna elan eestist kaugel siis on minu nôrkuseks on kôik traditsionnilised Eesti pidulaua toidud mida harva saab ja ainult endale teha ei viitsi ja kaine môistus ütleb ka et ma ei suuda nendega vaid ühe portsjoni juures pidama jääda. Minu kôige suurem nôrkus on aga kokaraamatud, neid on mul liigagi palju aga no ühte oleks ju veel vähemalt juurde vaja 🙂
Mmmm…. Lasanje! 😉
Palju õnne järjekordse imeilusa raamatu puhul, Mari-Liis! Sinu toitumisfilosoofia on ka mulle väga sümpaatne.
Minu nõrkuseks on lehttainas, nii soojades kui magusates küpsetistes, eeskätt hõrkudes croissant'ides, mida sööks kasvõi iga päev, aga tegelikult luban endale ehk vaid paar korda aastas.
Mulle hästi meeldib see tervislikuma, aga "päris" toidu mõttesuund. Ise olen soolase fänn ja viimasel ajal on minu jaoks tõeline hõrgutis heeringamarja vaht. Padurammus ja oi kui hea. Tänu vahukoorele seal sees. Aga lahjema koorega pole see…
Napoleoni kook
Pannkook kondenspiimaga.
Tsukiini-lehttaigna pirukas… No ja loomulikult majonees 🙁
Õnne raamatu puhul!
Minu suurim nõrkus on kõiksugu kooresed pastad. Tõsi ma teen neid harva ja kuna nisu eriti ei talu, siis olen suutnud asendada selle riisinuudlitega…aga koorene kaste on ikka sama.
Korra tõsi sai peaaegu ära petta end sellega, et püreestasin keedetud rohelised herned merevaiguga, aga see variant sobib rohkem krevettide-kalaga.
Tahaks carbonara ja lasagne mõnda gluteenivaba ja lahjemat varianti küll.
Ka minu poolt õnnitlused sellise toreda raamatu üllitamise puhul! Peab tunnistama, et lehitseks seda väga hea meelega pikemalt, eriti kuna mul endal ja ka mu emal on samuti olnud pikka aega kombeks otsida klassikalistele toitudele kergemaid alternatiive – no lihtsad asjad nagu 20% hapukoore asendamine 10%-se või isegi jogurtiga jne. Imelised maitsed ei tule ju alati ainult koorest ja võist. 🙂
Ma arvan, et minu jaoks on see, mille söömisel kõige rohkem süümekaid tunnen (ja ka maha surun) küpsisetort. Küpsise mõõtmetega tükike tundub tavalise torditükiga võrreldes ju üsna väike, aga kui see koosneb 4-5 kihist, siis saab juba ainuüksi küpsistest kätte 10% päevasest kalorinormist. Lisaks (kohupiima)kreem, moos, banaan, šokolaad ja kõik need muud head asjad seal peal ja vahel. Sellest ei hakka üldse rääkima, et ega ju ühe tükiga piirduda ei suuda, sest see on ju NII VÄIKE ja NII HEA! 🙂
Jõudu-jaksu edaspidiseks, mulle väga meeldib see blogi nii sisu kui esitluse poolest (isuäratavad pildid ja mõnus tekst) ja ootan pikisilmi uusi postitusi!
Maapähklivõi – tervislik küll aga ka paras kaloripomm 😀
Oi, neid toite on liiga palju. Kõige suurem pahe on mul maapähklivõi. Ja kõik magus (tordid, pannkoogid, šokolaad). Soolasest aga lasanje.
Õnnitused!
Värskeltküpsetatud sai/leib ja muidugi kodune koorejäätis on söögid, millele kunagi ei öelda ei tahaks.
Palju õnne uue raamatu puhul!
Mina olen päris suur maiasmokk. Meeldivad erinevad küpsisetordid kõige rohkem ja kunagi ei ütleks ära ühest rammusast pitsast ohtra juustuga 🙂
Palju õnne uue raamatu puhul! Tundub, et tegu on taaskord põneva raamatuga.
Kuna olen sisuliselt loobunud nisujahu söömisest, siis kõige enam tunnen puudust värsketest croissantidest ja enda tehtud pärmi-lehttaigna tuunikalapirukatest. Vahel harva ja pidupäevadel neid endale siiski luban.
Õnnitlused uue raamatu puhul! Tundub, et tegu on põneva teosega, mis võiks ka minu raamaturiiulil koha sisse seada. Nende oi kui paljude teiste kokaraamatute kõrval:) minu jaos on suur kiusatus rammus koorene pasta, enamasti lõhe või krevettidega. Aegajalt ikka patustan ja naudin. Muidugi olen ka suur maiasmokk aga küpsetan peamiselt ise kõiksugu erinevaid kooke, torte.
Palju õnne uue raamatu puhul!!! Mhmmmm… pannkoogud kondenspiimaga, kooresed pastaroad, lasanje jne :))
nii ilus raamat!
rammusaid ahvatlusi on palju, nt ämma kotletid ja hiina praetud nuudlid… 🙂
ja muidugi igasugu juustukoogid ja šokolaadikoogid.
Palju õnne uue raamatu puhul!
Olen siit blogist paljusid asju katsetanud (tänu Sulle jõudsin nt kinoa ja toortatra juurde).
Ise olen ka suur magusasõber. Minu puhul ei kehti see, et võta tükk tumedat shokolaadi või puuvilja. Magusaisu leevendab hästi nt sefiir või veel parem kondenspiim :D, aga ma ei kujuta ette, et sellele saaks lahjemat varianti välja mõelda.
Minu suurimaks nõrkuseks on šokolaad, piimane ja pähkline. Kui isu peale tuleb siis järelandmisi ei tee. 🙂
Palju õnne raamatu puhul!
Tõenäoliselt saaksin siia ühe paraja rea igasugustest küpsetistest… Lisaks siis lasanje ja igasugused kooresed ning juustused vormi- või pastaroad.
Palju õnne imeilusa raamatu ilmumise puhul!
Kui saaks, "patustaks" soolase poole pealt igasuguste juustudega
ja magusaisu rahuldamiseks ampsaks peale rammusaid, suussulavaid brownie'sid.
Lasanje ja Napoleoni kook…
Triin
Ma ise ei ole suur magusasôber, küpsetan aga palju teiste jaoks. Püüan ikka asendada valget jahu ja suhkrut, aga igapäevaseks harjumuseks ei ole see meil saanud ja banaanipannkookide peale krimpsutatakse ikka veel nina 🙁 Selles suhtes oleks raamat ilmselt suureks abiks.
Ise sööks heeringat ja täidetud muna, head majoneesi ja vaat et lusikaga vôid peale ka. Kui midagi tervislikumaks ja kergemaks muuta, siis on need ehk soolased pirukad- ala quiche jms.
Palju õnne uue ilusa raamatu puhul! Süümekaid ei ole mul nii kaua kuni kogustega üle ei pinguta 🙂
Maapähklivõi! Ei osta koju, sest kahe korraga maksimaalselt on purk tühi. Täielik sõltuvus – lihtsalt käsi ei lase enam purgist lahti:)
janika115@gmail.com
Õnnitlused raamatu puhul 🙂
Mina sööks iga päev kaneelisaiu aga paraku peab ennast ikka väga tihti tagasi hoidma, sest seal on täpselt need kolm komponenti- suhkur, jahu ja või. Kui neid iga päev süüa, siis ise oleks ka varsti üks suur kaneelisai 😀 Seega, menüüs on need ikka suht harva aga kui on, siis tuleb igat suutäit nautida 🙂
Kertu!
Õnnitlused raamatu ilmumise puhul!
Minu üks nõrkusi on halvaa. Ja koorene lõhepasta.
Pirukad, pirukad, pirukad…. Kui ma sööks neid nii palju, kui ma päriselt tahaks oleksin ise üks pirukas varsti 🙂
Kätlin L.
Palju õnne uue raamatu ilmumise puhul! Käisin juba poes sirvimas ja on ikka ilus küll, nii hele ja helge! 🙂
Minu kiusatuseks, millega piiri tuleb pidada, on kodused küüslauguleivakesed, eriti siis, kui teha neid õues grillil ja raputada kuumadele leivaviiludele soola ning hõõruda neid küüslauguküünega. Magustoiduks, millele on raske ei öelda, on La Muu jäätised ning sõbranna küpsetatud brownie.
Karmen
Minu lemmikud on lasanje ning kõiksugu koogikesed, mis sisaldavad šokolaadi, toorjuustu, vahukoort jne. Neid oleks hädasti vaja tervislikumaks tuunida.
Napoleon! Selle koogi retsepti tuunisin ise seni, kuni sain nii nämma variandi, et nüüd enam kohvikutes ei hakka lootusi üles ajama ja Napoleni söön vaid siis kui on enda tehtud. Õnneks on temaga piisavalt jändamist, et väga tihti ei tee. Aga kalureid on selles koogis küll kuhjaga. Nii et hea meelega prooviks veidi kergemat varianti.
Palju palju õnne nii laheda raamatu puhul! Ootan juba lähemat tutvumist temaga 🙂
Oeh, ühe kommentaari juba küll jätsin, aga lihtsalt ei saa seda mainimata jätta: kui kusagil peaks kas või väike vihje tulema, et pakutakse Café Boulevard'i pohla-martsipani pärga, olen mina kohal nagu 5 kopikat ja enne kui üks-kaks-(kolm?) tükki on kõige suurema naudinguga hävitatud, laua äärest ei liigu 😀
Kristi
Aitäh kommentaaride eest kõigile, ausalt öeldes järgnes neis üks isuäratav ahvatlus teisele, nii et isegi täis kõhuga lugemine oli päris keeruline 🙂 Paljud neist mainitud toitudest on uues raamatus kergemal kujul täitsa olemas: lasanje, Napoleoni kook, brownie, Pavlova jpt.
Fortuuna valis välja seekord teid: Diana Tammann, Karolin Nõmm, Kaili. Palun kirjutage mulle mariliis.ilover@gmail.com oma postiaadress, et saaksin raamatud teele panna.
Oihm oeh.. Palju õnne võitjatele! Ju äkki veab mul mõni teine kord. 🙂