Panen ritta siia postitusse mõned highlight’id möödunud aastast, mis on just sellised. Ilusad, õnnelikud ja meeldejäävad. Ja ikka ainult mu enda väikese mättakese otsast vaadatuna. Endiselt ma enne iga postitust mõtlen, et kas ikka on tarvis kirjutada seda või teist ja nüüd selle postituse puhul eriti, et keda see üldse huvitab või korda läheb, mida ma teen ja toimetan. Ja siis alati on abiks Pireti öeldud kuldsed sõnad, mille point oli, et mine algusesse. Mõtle, milleks sa blogima hakkasid. Kõigepealt on see on su oma päevik ja kroonika. Ja nii ongi!
Tegelikult oleks iga neist meeldejäävatest hetkedest väärinud blogis eraldi postitust. Et ma selleni ei jõudnud, olgu nad siis vähemasti siingi nüüd ritta laotud.
See siin ei ole kindlasti mitte aastakokkuvõtte. Ehkki väga suurel määral see nii tänaseks on, ei keerle mu elu ainult toidu ümber. Suvel läks kaitseväkke mu vanim poeg. Meie maakodu õuele kerkis kasvuhoone, kus valmisid sel suvel mu esimesed omakasvatatud tomatid ja kurgid (nojah, see on jälle toiduteema). Korraldasime maakodus sõprade seltsis suvise värske kartuli peo (hmm, jällegi on mängus toit). Sügisel oli metsas megalt seeni.
Kõik, mis juhtus ei olnud ainult puhas rõõm. Läinud aastasse jäi ka mu elu senini kõige kurvem aeg, kui pidin lõplikult hüvasti jätma isaga. Kurbus läheb tasapisi üle, üks tühi koht hinges jääb.
Et tegu on siiski toidublogiga, on ka valitud hetked ja sündmused toiduteemalised, aga mitte ainult. Iseendale raamatuid kirjutada oleks kummaline. Niisamuti oleks küsitav korraldada kokakursust kokaklubis või pildistada üles sari samm-sammult toidutegemisest vaid enda jaoks. Võib ju kõlada klišeena, aga siiski: jagatud rõõm ja jagatud vaimustus on suuremad. Kõigi nende siin kirjeldatud sündmustega on seotud mitmed teised inimesed, kes on mulle erineval moel armsad või olulised või mõlemat korraga.
Aitäh eelmise aasta eest ka neile, kes vaatamata mulluse hõreda graafikuga ilmuvatele postitustele siiski siin veel käivad, kas siis retseptiotsingul, lugusid lugemas või niisama pilte vaatamas. Uuel aastal ikka edasi, mis muud! Ikka ja ainult paremini!
HIIUMAA. Piknik Kalanas. Musta sõstra maagia. Kräftskiva ehk vähjapidu Orjaku sadamas. Hõbekala Kalanas. Kalana sadama suveresto.
Kärdla Kohvikutepäeva aegu Hiiumaal olla on juba mitmeaastane traditsioon. Sel korral me ise Kohvikutepäeva raames ühegi kohviku ega pop-up restoga üles ei astunud, nagu kahel varasemal aastal. Hirmus tore oli olla sellegipoolest.
KIHNU. Kuidas me kogemata kombel Kihnu toidukoolitust läbi viisime ja maa sees koos kihnlastega lammast küpsetasime. Viiulifestival. Esimest korda elus: Surströmming!
Jaanipäeval totaalselt Kihnu lummusesse langenuna sai kokku lepitud, et järgmine visiit saab olema oktoobris, viiulifestivali aegu. Kihnu viiulifestival toimub igal aastal oktoobri esimesel nädalavahetusel ja on austusavaldus Kihnu viiuldajatele. Lisaks paljudele kontsertidele toimub ka muid rahvakultuuri tutvustavaid ja edendavaid üritusi, muuhulgas Kihnu köögi õpitoad. Jaanipäeval sellele mõeldes kangastusid vaimusilmas tormine ja tuuline, raagus ja pime saar, kaminasoojus, tõeline sügisromantika. Sügisromantikat oli küll ja mitte vähe, aga saime nautida seda hoopis teistsuguse külje pealt. Sattus olema üks selle sügise viimaseid sooje, no ikka tõeliselt sooje oktoobri kohta, ja päikeselisi nädalavahetusi. Pihlapuud punetasid, meri sillerdas, vahtrad lihtsalt pimestasid oma värvikarusselliga. Olime põnevil Kihnu lamba küpsetamise töötoas osalemise pärast – mõelda, milline harukordne võimalus näha, kuidas valmistab lammast niivõrd unikaalse kultuuriruumiga, suhteliselt kinnine ja sealjuures veel matriarhaalne kogukond. Aga nagu asjad mõnikord ikka omasoodu lähevad, läks kuidagi sujuvalt nii, et lambaküpsetamise hommikul ootasidki meid, toiduhuvilisi massakaid, maasse kaevatud auk ja selles põlevad puud. Ja lambad. Terved lihakehad. Võtke aga ette ja hakake pihta. Ja nii me sattusimegi Pireti ja Liinaga Kihnu toidu koolitust läbi viima, vähemalt niimoodi oli programmis kirjas, et see on Kihnu toidu koolitus. Tegelikult muidugi ei olnud see miski Kihnu toit, mis me seal tegime. Esiteks pole maa sees liha küpsetamine kohalik traditsioon. Samuti võib arvata, et vanad kihnlased ei valmistanud lambafileest tilli ja kadakamarjadega tartari. Küll aga on lammas iseenesest vägagi Kihnu teema ja loodetavasti pakkus massakate moodi lambategu ja kogu see protsess kihnlastele vähemalt sama suurt põnevust, üllatusi ja ägedaid emotsioone nagu meile endile. Päris Kihnu toit – kuumad lihapirukad kõrval köögis tööd tegevatelt Kihnu kooli kokkadelt, üleeluhea Kihnu sai, leib, siiakala ja palju muud head kohalikku, need olid ka kõik olemas. Tõeliselt elamuslik päev.
Olime Liina mahitusel kaasa tassinud purgi Surströmmingut koos sinna kuuluvate lisanditega ja õhtu lõpuks sai see haisupomm avatud ka. Räägin ainult enda eest: maitstud ta nüüd on, teist korda enam ei taha. Aga Kihnusse tahan, väga. Õhtune Viiulifestivali pidu rahvamajas oli midagi sellist, mis liigutas sees selliseid lihtsa ja eheda rõõmu rakukesi, mida ma ei arvanud endas enam olevatki. Väga unikaalne kogemus.
LÕUNA 150-le.
Augusti lõpus sain kirja Event Cateringilt. Sisuks koostöö ühe suuremat sorti piduliku lõuna osas. Minu jaoks on 150 inimest ikka VÄGA suurt sorti ettevõtmine. Tegu oli Big Banki iga-aastase suurklientidele mõeldud piduliku lõunaga. Ideeks oli seekord, vastavalt panga reklaamidest tuttavale alternatiivsete lahenduste temaatikale läheneda ka lõunasöögile tavapäratult. Lõiguke kirjast: “…peakokkadeks 2 tuntud toidublogijat/kodukokka, kes kindlasti ei paku välja halvemat lahendust, kui “päris” kokk ja kõik on ikka nauditav, lisaks läheb alternatiivide teemaga hästi kokku.
Teema: „Plaan B ehk mis oleks elu ilma alternatiivideta“ Menüü võiks sisaldada midagi lihtsat, tabavat ja oleks eestipärane.” Ragne oli juba desserdi osas pundis. Esimese hooga otsustasin kogu asjast loobuda ja ütlesin ära. Ei tundunud nagu üldse minu teema olevat selline grandioosne ettevõtmine. Tundub, et keeldumine ei kukkunud siiski kuigi veenvalt välja, sest järgmiste kuude jooksul leidsin end koduköögis katsetamas siiafilee kujundlaotamist taldrikule ning erinevaid temperatuuri ja aja kooslusi pardikoibade küpsetamisel, Cateringi köögis valmistamas ette kahel korral roogade degustatsiooni ja lõpuks novembri lõpus kogu massiivset lõunat ennast.
Ja kui see tähtis päev siis lõpuks kätte jõudis ja tundus, et kõik on ju kenasti ette valmistatud, toidud tehtud, kõne koostatud, võttis taaskord põlve värisema selline vaatepilt enne üritust Telliskivi Loomelinnaku Vaba Laval:
Ja nüüd juba Vaba Lava tagaruumides, panemas välja toite 150-le:
Eelroog:
Viinaga graavitud siiafilee siiamarja, muna, murulaugu, tilli ja leivakrõpsudega
Pearoog:
Pardikova confit, vürtsidega hautatud punane kapsas, juursellerikreem mustsõstrakastme ja juursellerikuubikutega
Magusroog:
Kaeraküpsise–juustukook, mustikabesee ja astelpaju curd, jõhvikaželee
EESTI PARIMAD RESTORANID. THE BEST 50 RESTAURANTS.
Parimaks restoraniks 2014 valiti Noa peakoka pool. See ei ole muidugi mingi uudis, lihtsalt sissejuhatuseks sobiv lause:) Tunnustus tuli igati vääriliselt. Ka minu enda parim, tegelikult täiesti fenomenaalselt hea söögielamus eelmisel aastal Eesti restoranides tuli justnimelt Noa peakoka poolelt.
Minu jaoks isiklikult oli seekordne Best 50 eriline, kuna sain korraldajatelt austava ülesande juhtida parimat desserdipakkujat välja selgitava žürii tööd. Ma pole vist elus restoranides nii palju magusat söönud, kui sel suvel. Žürii koosnes nii üldse restoraniteemas, kui kitsamalt dessertidemaailmas, vägagi kompetentsetest liikmetest. Hinnati mitte üht desserti, vaid kogu desserdimenüüd tervikuna, selle loomingulisust, erinevaid valikuid, magustoitude kooslusi ja maitseid, väljapanekut ja desserdimenüü kokkusobivust restorani ülejäänud menüüga.
Milleks üldse peaks hindama parimat desserdipakkujat? Aga selleks, et pöörata rohkem tähelepanu desserdile kui täiusliku restoranielamuse olulisele osale ning innustamaks restorane ja kokkasid mitte jääma staatiliste ja ühetaoliste desserdivalikute võrku, vaid looma uusi ja põnevaid hooajalisi ning menüüga sobituvaid erilisi maitseelamusi. Žürii viis nominenti , kes kõik väärivad kindlasti välja toomist kui väga tugevad tegijad dessertide kategoorias, olid:
Noa
Põhjaka
Lime Lounge
Tchaikovsky
Cru
Parimaks desserdipakkujaks valiti Tchaikovsky, (peakokk Vladislav Djatšuk seisab järgmisel pildil paremas ääres) . Tsiteerin iseennast:), viimasest ajakirja “Köök” numbrist: “Tchaikovsky paistab silma erakordse elegantsi ja loomingulisusega nii dessertide väljapanekul kui ka maitsetes. Dessertide kooslused ja serveeringud on timmitud täiuslikkuseni. Tchaikovsky desserdimenüü on orgaaniline osa restorani ülejäänud menüüst ning haakub sellega igati. Kindlasti väärib välja toomist ka rikkalik petits fours‘i valik ja suurepärane valik isetehtud jäätiseid ning sorbette”.
Seekord siis sedamoodi.
RAAMATUD
Kevade hakul ilmus mu teine raamat “Piknikule!”, mis pühendatud piknikutoitudele ja üldse, värskes õhus söömisele. Igal aastaajal. Pikemalt kirjutasin raamatust ja selle tegemisest siin postituses.
Ja voilà, selline ta sai!:
Tõestus selle kohta, et meie lähitutvus ulatub aegade hämarusse, pilt on aastas 1973:
Aune räägib raamatus ausalt, optimistlikult ja inspireerivalt sellest, kuidas saada hakkama ja nautida elu täiel rinnal siis, kui ei olda enam vanusenumbri poolest noor. Nagu märgitakse tagakaanel: “Seda raamatut peab lugema, sest siin on üks lohutav saladus: vananemine on võluv!”
Minu rõõm oli panustada Aune raamatu toiduosasse uuema aja toitumissuundi arvetastava 15 tervislikumat sorti retseptiga. Bircher-müsli, chia seemne maius puuviljadega, mangolassi, banaani-mandlipiimajook, rohelise tee ja kurgi jook, kanepimahedik, lõhe confit kinoasalatiga ja teistmoodi šokolaadikook on vaid mõned Hea tuju raamatu retseptidest.
Ehkki olen ka ise vanuse poolest (kui raamatu pealkirjas seisva numbri järgi otsustada) igati raamatu sihtrühm, kinkisin raamatu jõuludeks ka oma ämmale ja just eile rääkis ta mulle telefonis, kui väga talle see raamat meeldib. Vanematele suunatud kirjandust ja ajakirjandust on ju tegelikult palju, tema väitel on see aga esimene seda teemat käsitlev raamat, mis tõepoolest inspireerib. Mis pani teda päriselt mõtlema selle peale, kui palju on kinni iseendas, oma suhtumises, mõtlemises ja positiivses maailmapildis. Ka kõige suuremate ja ületamatutena tunduvate raskuste ja olukordade puhul. Aitäh, Aune.
KALAMAJA KOKAKLUBI
Mu pisike kokkamist propageeriv ettevõtmine Niine tänaval, Lemmikretseptide saate stuudio-köögis pesa teinud Kalamaja Kokaklubi, on tasahilju ja omasoodu kasvanud nii, et detsembris ähvardasid seal toimuvad jõuluüritused ja muud kokkamissündmused juba üle pea kasvama hakata. Nüüd õnneks kõik rahulikumas tavarütmis tagasi.
Kodulehe tegemine Kalamaja Kokaklubile on juba tükk aega poole peal ja ooterežiimil, aga praegu ma ausalt öeldes ei teagi, kas ma seda üldse tahangi valmis saada. Nii tore on olla tegelikult pool-põrandaalune “salaklubi”, mille kohta info ja soovitused liiguvalt suust suhu. See on ju parim reklaam, milleks veel see kuiv ja formaalne koduleht? Esialgu vast piisab FB- kodustki.
Ilusa logo Kokaklubile tegi andekas kunstnik ja kujundaja Anneli Akinde. Anneli, ma luban, et tulen nüüd uuel aastal kindlasti lõpuks Su pilte ka vaatama! 🙂
NAISTELEHE KOKAKOOL
kaare
Vägev aasta oli Sul! Aga arvata võib, et uus tuleb veel uhkem 🙂 HUA!
Mari-Liis Ilover
Aitäh Kaare, heade soovide eest! Sulle ka ilusat uut!