Värske kartul on üks parimaid asju, mida suvel meile pakkuda. Eesti värske kartul on tõesti fenomen omaette, mida ei saa asendada ühegi välismaisega. Isegi kõige lähemale piiludes, maitseb näiteks Soome oma hoopis teisiti. Rääkimata Maroko ja Hispaania omadest. Ja talvine kartul oleks võrreldes praeguse värskega nagu hoopis mingi teine juurvili, maitse ja tekstuuri vahe on üüratu.
Võin ilmselt rääkida enamuse eest: esimene värske kartul, mis juuni lõpus kätte saadakse, keedetakse lihtsalt ära ja süüakse kuumalt koos killu või ja soolaga. See on täiesti taevalik.
Värske kartuli teeb sel aastal minu jaoks veel erilisemaks see, et ta tuleb oma põllumaalt. 30. märtsil panin eelidandamata seemnekartulid maha ja 10. juulil võtsin üles esimesed värsked mugulad. Ja vahepeal ei teinud ma oma kartulimaaga mitte midagi! Ei mingit rohimist ega muldamist. Veelgi hullem – enne kartuli mahapanekut ei olnud maa isegi läbikaevatud! Kuidas see võimalik on? Ülilihtsalt: kasvatasin kartulid tavalisel murukamaral, heinaga kaetult, permakultuuri põhimõttel. Sõna permakultuur tuleb inglisekeelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus). Laiemas mõttes on see looduslähedane ja jätkusuutlik elustiil, mille põhimõtteid saab rakendada kõikjal elus ja ühiskonnas üldiselt. Kitsamalt saab igaüks rakendada permakultuuri oma koduaias. Pinnast ei kultiveerita, st ei kaevata ümber, kuna see rikub loomuliku ökosüsteemi – kaevates pööratakse mitteviljakas maapinna alumine osa peale ja segatakse viljaka, ehk pealmise maapinna osaga. Lisaks lõhub kaevamine vihmausside ja teiste mullaelanike käigud. Permakultuur on loodust ja tema toimimist järgiv põhimõte – maapinnale langev leherisu, kõdu, kulu, jms moodustavad toitainerikka kihi, millles looduses taimed kasvavadki. Mul ongi hästi looduslähedane aed ja sellepärast tundub permakultuur vägagi sümpaatne. Lisaks olen ma laisk. Permakultuuri põhimõtete järgi toimetades jäävad ära nii lõputu kevadine ja sügisene kaevamine ning rohimine on minimaalne. Permakultuurist saab eesti keeles lähemalt lugeda siin (Puhas elu) ja siin (Windsori valge. Meie permapõld). Keda teema rohkem huvitab, soovitan kindlasti nende viidetega tutvuda – seal räägivad targemad ja kogenumad, mina olen alles algaja katsetaja.
Alustasin permakultuuri katsetusi kartuliga, sest see tundus kõige lihtsam ja lollikindlam – pealegi on kartulit on heinas ja põhus kasvatatud Eestis juba ammu. Võib öelda, et kõik õnnestus suurepäraselt! 30. märtsil maha pandud seemnest kasvanud kartul on valmis sõna otseses mõttes kõrtki liigutamata – ilus, maitsev, magus ja last but not least – puhas , st mitte mullane! Praegugi on mul veel heinapeenrates kasvamas nii kurgid, suvikõrvitsad kui tavalised kõrvitsad – kõik õitsevad ja loodan peagi näha ka esimesi vilju. Olen üsna kindel, et järgmisel aastal laiendan oma permapõldu veelgi. Põhku, mis on teravilja koristamisel järele jäänud kõrred, mul ei ole, selle asemel kasutan peenardele laotamiseks kuivanud heina, mida meil tänu niidetavale heinamaale jagub.
Kui esimene nauding värskest kartulist saadud (isu täis ei saa öelda, sest nii lühikese ajaga, kui kartul on õrn, noor ja magus, ei ole lihtsalt võimalik isu täis saada, tuleb hoopis jääda taas aastaks ootele), võib värske kartuliga teha ka muudmoodi toite kui lihtsalt keeta ja kuumalt süüa. Näiteks salatit. Suvised mahlased sibul, till ja petersell on kartuli juurde kui loodud, kaste majoneesist ja jogurtist teeb salati mõnusalt kreemiseks, sidrunist tuleb mõnus hapukus ja särts. Salatit võib süüa leige või külmana lihtsalt niisama, eraldi või pakkuda grillitud liha või kala juurde. Samuti sobib ta imehästi graavi- või suitsulõhega.
Värske kartuli salat ürtide ja sidruniga
500 g värskeid kartuleid
5 rohelise sibula vart hakitult
3 sl hakitud tilli
3 sl hakitud peterselli
Kaste:
3-4 sl majoneesi
3-4 sl maitsestamata jogurtit
1 sl sidrunimahla
0,5 tl suhkrut
soola
poole sidruni riivitud koor
Keeda pestud koorega värsked kartulid vähese soolaga maitsestatud vees. Olenevalt kartulite suurusest kulub selleks 10-15 minutit. Värske kartuli keetmisel ei tohiks unustada, et need tuleb kindlasti panna keevasse vette. Ära liiga pehmeks keeda, vala vesi ära kohe, kui kartulid hakkavad pehmenema. Kui kartulid on keenud, vala vesi ära ja hoia kartuleid kaaneta umbes 10 minutit, et niiskus auruks. Võid neid ka kergelt raputada, et rohkem vett välja saada.
Lõika veel leiged kartulid vajadusel väiksemateks tükkideks: pooleks või neljaks.
Puista kartulitele hakitud roheline sibul, till ja petersell.
Kastmeks sega kõik ained omavahel kokku. Maitse ja lisa vajadusel sidrunimahla või -koort, suhkrut või soola, nii et saaksid just enda maitsele sobiva kastme. Aga ta võiks jääda pigem hapukas. Sega kaste veel leigete kartulitega, nii saavad kartulid rohkem maitset. Naudi kohe või hiljem, külmana.
Lisa kommentaar