Rotermanni Retro laadapäevalt õnnestus mul saada pildil oleva vintage-taldriku õnnelikuks omanikuks. Õigupoolest on mul neid nüüd viis. Inglismaa “Wood and Sons” portselanivabriku toodang, sari “Dorset”. Viis ideaalses korras taldrikut maksis kokku kümme krooni. Üldse oli seal tore.
Rotermannis ühes Hobujaama tänava poolses ehitises on tegelikult igal laupäeval-pühapäeval vanavaralaat (puudub seos Retro-üritusega). Kohaliku elaniku ja sealt sageli läbikäinuna ei soovita. Orientatsioon on suunatud ilmselgelt sealt marsruudil sadam-kesklinn-sadam möödavoorivatele turistidele. Eelmisel pühapäeval näiteks silmasin seal selliseid taldrikuid. Mõni aasta tagasi Tallinna Kaubamajast ostetud. Ma nii muuseas pärisin müüja käest, kui vanad need siis ka on ( tegu ju ikkagi vanavaralaadaga) ja sain teada, et “mitte eriti vanad”. OK. Ja hind? Kallim kui neil, mis ma poest uuena ostsin. Kui ma seda siis mokaotsast mainisin, teatas uljas “antiigi”kaupmees, et ta müüb niikuinii taldrikud selle hinnaga maha. Jõudu!
Ega mu Dorseti-taldrikud muidugi ka teab mis vanad pole, seda sarja valmistas “Wood and Sons “1960-1979, aga retro igaljuhul!
Taldrikud tahtsid muidugi kohe kasutamist ja et neid mitte vorstivõileivaga solvata, nägin ikka natuke (aga tõesti, natuke) vaeva ka ja küpsetasin safranikollase, chorizost suitsuse-vürtsise meki saanud mereanni-paella.
Kuidas õiget paellat teha, teab ilmselt kõige paremini muldvana eideke Valenciast. Ja vanaproua Katalooniast pööritab tema versiooni kuuldes silmi ja kannab vurinal ette “autentse” paella retsepti. Jääb vaid loota, et minu tehtud paellal on nende mõlemaga vähemalt mingi kokkupuutepunkt.
Enne retsepti kirjapanekut tahan veel öelda, et minu järjekordne köögividin saab olema paella pann ehk paellera, sügav ümmargune paksu põhja ja kahe sangaga nõu, mis ilmtingimata oleks sobilik lahtisel tulel kasutamiseks. Praegu ajas asja ära olemasolev lihtne ümmargune ahjupann, aga paella on nii hea asi, et õige pann on must. Paella olla olnud algselt põllutööliste roog, mida valmistati sealsamas põllul lahtisel tulel ja söödi puulusikatega otse pannilt. Kui ma nüüd korraliku suure panni saaksin, siis teeme suvel ka niimoodi. Selle lahtise tule, panni ja puulusikate osa siis.
Ja riisist. Kasutada tuleks kindlasti lühikeseteralist riisi. Ideaalne on calasparra või bomba. Neist kumbagi pole mul kabandusvõrgus õnnestunud kohata. Asendama sobib ka arborio, mida on saada küll. Mina kasutasin seekord riisi, mille nimeks pakendil kirjutatud lihtsalt “riis, lühikeseteraline” ja küpses väga õigesti sõmeraks, nagu paella puhul olema peabki. Peaasi, et ei kasutataks pikateralist ega mingit idamaist aromaatset (jasmiini-, basmati) riisi.
*********************
Postituse esimeste ridade kirjutamisest on möödas juba nädal. Uskumatu, kui kiire elu võib olla ühel koduperenaisel – lõigukaupa olen postitust iga päev edasi kirjutanud ja iga kord on mingi muu asi vahele tulnud ja jälle ei saa lõpetada.
Eile sai üle väga paljude (liiga paljude) aastate kokku meie klass. Väga emotsionaalne ja armas oli kõiki kohaletulnuid näha. Suur oli üllatus, kui kuulsin, et nii mõnedki mu endistest klassikaaslastest on blogi innukad lugejad ja peale etteheiteid teemal, et kui kaua neid kalu siin nüüd vaatama peab, võtan end kokku, ei heieta siin enam maast ja ilmast ja panen lõpuks paella retsepti kirja.
Lisaks kelkimisele oma uute taldrikutega on see postitus pühendatud Rapla Ühisgümnaasiumi 48. lennu A-klassile:)
- 1 spl oliivõli
- 1 spl võid
- 1 sibul
- 2 küüslauguküünt
- 225 g lühikeseteralist riisi või spetsiaalset paella riisi
- 6 dl kanapuljongit
- 1 sidruni riivitud koor, veidi mahla
- näpuotsaga safranit
- 170 g chorizo suitsuvorsti
- 150 g mereande (kasutasin külmutatud mereandide segu – kalmaar, kaheksajalg, tindikala, krevetid, sinimerekarbid- aga samahästi võib kasutada ka ainult krevette, ainult kalmaari või nende segu või üldse mingit muud mereandide kombinatsiooni. Ilmselgelt on parimad värsked molluskid, aga eks igaüks teeb vastavalt sellele, mis kättesaadav on.)
- 150 g külmutatud (suvel värskeid) rohelisi herneid
- peotäis hakitud siledalehelist peterselli
- soola-pipart
Viiluta sibul. Lömasta (õudne sõna) noaseljaga vajutades küüslauk,haki peenemaks. Kuumuta sügaval paksupõhjalisel kaanega pannil (sellisel, mis ka ahjus olla kannatab) või spetsiaalsel paella pannil õli ja võid, lisa sibul-küüslauk ja kuumuta, ära prae! nõrgal kuumusel umbes 10 minutit, kuni nad on pehmed. See on sofrito, mis võib olla ka muude toitude alustamiseks vajalik, praegu siis paella põhi.
Lisa sofritole riis. Prae segades,kuni riis on üleni rasvainega kaetud, umbes 1-2 minutit.
Lisa puljong, sidrunikoor, näpuotsaga safranit.
Lase puljong keema. Kata kaanega. Tõsta pann eelkuumutatud 180-kraadisesse ahju. Lase küpseda, kuni kogu vedelik on riisi imendunud. Selleks kulus mul täpselt 20 minutit.
Sel ajal kui pann on ahjus, prae pliidil pannil chorizoviilusid, umbes 7 minutit. Tee seda keskmisel kuumusel: vorst ei tohiks kõrbema minna, vaid eesmärk on sulatada välja rasva ja muuta chorizo krõbedamaks.
Tõsta chorizo pannilt ära ootele. Keera panni all kuumus suuremaks ja prae chorizost välja sulanud rasvas kergelt läbi (1-2 minutit) mereannid. Maitsesta soola-pipraga. Kui tahad ja on käepärast, võid pannile koos mereandidega lisada ka sortsu kuiva valget veini.
Võta valminud riis ahjust välja, sega chorizoviilude, mereandide ja sulatatud hernestega. Lase paar minutit seista. Maitsesta sidrunimahla ja peterselliga, jahvata peale pipart.
Safrani, mereandide ja chorizo kombinatsiooni aroom on võrratu, maitsest rääkimata.
Ilus värvikas roog. Ja väga värvikas paella tutvustus, võttis mõnusalt muhelema.
Aga see oli mulle üllatus, et Sa minu tädi (M. Triik) karmi käe all ajalugu õppinud oled (tõenäoliselt). Käisin isegi 1. klassi ja ühe veerandi neljandast samas koolis. Niiet natuke kooliõed. :o)
Vaatasin järgi, klass, kus käisin oli 47. lennu C. :o)
minul polenud kalade vastu midagi :D. Aga paella sobib ka suurepäraselt : P
Köögikata, Triik oli meil ajaloo õpetaja küll mingi aeg, tõesti karm.
Järjekordne tõestus maailma väiksusest:)
Paellaga tuleb mul alati meelde jutt, et valencialased olla veendunud, et õige paella saab ainult Valencia veest. Nii et kui vaja paellat teha Valenciast väljaspool, võetakse vesi või kanistriga kaasa. Vat see on juba muljetavaldav pühendumus!
Jajah, Liina, olen ka kuulnud. A ma praegu ei hakanud vee järgi minema, kiireks läks.