Oktoobris oli mul rõõm teha väike tiir Saksamaal. Täpsemalt Baierimaal, veel täpsemalt selle põhjapoolses osas Frangimaal (inglise keeles Franconia, saksa keeles Franken). Et tegu oli nädalavahetuse getaway‘ga, mahtus sellesse vaid kahe toreda linna külastus. Ehkki kauneid linnu on Frangimaal muidugi veelgi, rääkimata imelisest loodusest ja veiniaedadest. See kõik jääb järgmiseks korraks.
Viibisin pressireisil Nürnbergi lennujaama ning Nürnbergi ja Fürthi linnade turismiametite kutsel. Seega oli mul tore võimalus saada nii piirkonnast kui külastatud linnadest veidi parem ülevaade, kuna programm oli paljuski paigas, vaatamisväärsused ja parimad palad toodi giidide poolt kätte ja endal jäi tavapärane enne reisi uurimistöö seekord ära. Loodetavasti on käesolev postitus teilegi abiks, kui plaanite Saksamaa seda osa külastada. Teen järgnevalt ülevaate, mida teha kahes armsas piirkonna linnas: Fürth ja Nürnberg.
Esmalt tuleb öelda, et kohalesaamine on lihtsamast lihtsam. Ryanairi otselend viib Tallinnast Nürnbergi paari tunniga. Nürnbergi lennujaam, nagu Tallinna omagi, asub väga linna lähedal ja transpordiühendus on lihtne, loogiline ja täpne. Saksa värk!
FÜRTH
Minu tee viis Nürnbergi lennujaamast otse Fürthi ja võtangi selle linnakese esimesena ette. Fürth asub täiesti Nürnbergi külje all ja kaks linna jagavad omavahel ka metrooliini, mis viib 10 minutiga ühest teise. Tuleb muidugi mainida, et kohalikega vesteldes on tunda pisukest konkurentsi. Loomulikult nürnberglased arvavad, et neil on ägedam, elavam ja suurem linn, samas kui fürthlased kiidavad oma kodulinna taevani ega jäta välja toomata kõiki eeliseid, mis neil on eriti suurema naabri ees. Nagu head naabrid muiste 😊
Niisiis, Fürth. Märksõnadeks armas, hubane, kodune ja väga ilus. Ma ütleks, et lausa luksuslikult idülliline. Imeilus 1000-aastane vanalinn (vanalinn on päriselt nii vana, samas kui Nürnbergis on kõik vana uuesti üles ehitatud peale maatasa pommitamist 1945-l), pisikesed gurmee- ja elustiilipoekesed, kohvikud, puhtus ja rahulikkus.
Kus käia?
Esiteks võiks muidugi teha tiiru linna peal. Või mitu, sest vaatamist ja avastamist jagub. Vanalinn on täiesti eraldi päeva väärt. Ja ka muud linnaosad poodide, kohvikute ja mitmete-mitmete jalakäijate tänavatega pakuvad palju põnevat. Fürthi Turismiameti teeninduspunkt asub kohe raudteejaamaga samas majas kesklinnas ja carte blanche ‘na linna külastades võiks küll sealt läbi astuda ja küsida nõu ja abimaterjale, et mitte sihitult aega raisata. Mul vedas, sest sain linnast ülevaate giidi abil (tänud professionaalsele ja toredale Silviale!) ja siin mõned hetked:
Kuhu sisse põigata?
Kaffeesurium. Kohvik ja röstikoda, mis lõhnab vastupandamatult tänavale välja. Saab maitsta erineva röstiga ja erinevatest maailma nurkadest (kus vähegi kohvipõõsas kasvab muidugi) pärit kohvi. Võimalus juua nii masinaga tehtud klassikuid kui Chemexist või läbi söefiltri tilkunud kohvi – midagi igaühele. Söögikoht see ei ole, ehkki röstikoja omanike sõprade pagariäris valminud koogitükikese kohvi kõrvale saab letist osta küll.
Deinheim. Väike ilusate asjade ja hea elu meka. Tegu elustiilipoega, kus nii sisustuskaupu, magusaid ampse kui häid veine. Minu sealoleku ajal astus läbi mitu inimest, näha et sama piirkonna elanikud, kes vahetasid poeomanikuga tervitusi ja lobisesid maast-ilmast. Nii et Deinheim on ka kohtumispaik, kus nautida sõpradega klaasikest veini või maiustada Lakrids Bülowi hõrgutistega ja seda kõike kas tänaval lauakeste ääres või poes ägedate interjöörielementide vahel. Teinekord korraldatakse poes ka pidusid ja õhtusööke- ma ei teagi, et Eestis päris sellise kontseptsiooniga poekest oleks, väga lahe kogemus igatahes.
Käse Langer. Samas kandis, kus Deinheim. Juustusõprade unistuste pood, kuhu tasub sisse astuda isegi siis, kui parasjagu juustu osta pole vaja. Leti taga toimetab šarmantne härra Anton Langer, kes teab juustumaailmast vist küll kõike ja tõenäoliselt pakub maitsta ka tükikest midagi väga erilist.
Feurer’s Vinothek. Frangimaa on teadupärast kuulus veinipiirkond, kus tehakse suurepärase hinna ja kvaliteedi suhtega veine. Punastest viinamarjasortidest on põhilised Spätburgunder (võrdusmärk Pinot Noir’ga), Domina ja lisaks mitmeid kohalikke sorte, millest ma varem polnud midagi kuulnudki. Valgetest on põhilised Silvaner, Müller-Thurgau, Bacchus ja Riesling. Mulle meeldivad Frankoonia valged väga, nad on parajalt mineraalsed ja peene aroomiga, hästi kvaliteetsed ja tõeliselt nauditavad veinid. Veinipiirkondades tasub alati veini osta vinoteekidest, sest lisaks erilistele veinidele saad kaasa ka parajalt infot ja veinitarkust oma ala parimatelt asjatundjatelt. Just nagu Laura Feurer. Lisaks sellele, et ta on tõenäoliselt Würthi parim veinispetsialist, on ta ka kihvt naine ja lahe vestluskaaslane. Omanimelises vinoteegis viib Laura läbi ka degustatsioone, koolitusi ja koos oma kokast vennaga teevad korraldavad nad sealsamas ka veiniõhtusööke.
Kus ööbida?
Minu peatuspaik Fürthis oli Werner’s butiikhotell. Muidugi on hotelle linnas rohkem ja igale maitsele ning rahakotile. Saan soovitada ainult seda, kus ise olen viibinud ja Werner’si kohta saan küll ainult kiidusõnu jagada. Esiteks on äärmiselt sümpaatne juba see, et tegu perehotelliga, mida manageerib perekond Reinwald. /Üldse, Fürthist rääkides, on selle linna omapära rohked pereetevõtted kohvikute, poekeste ja nagu näha, ka hotellide näol. On väikseid omaniku nägu spetspoode nagu juba eelmainitud juustupood. Linnas on ka mitmeid liha-, kala- ja muid toidupoekesi ja seda kõike on lihtsalt nii südantsoojetav näha kogu supermarketiseerumise ja toidukraami anonüümsuse taustal./ Aga Werner’si juurde tagasi tulles on väga värskendav Reinwaldi pere liikmeid endid kõikjal töötamas näha, alates vastuvõtust kuni hommikusöögilaua teeninduseni. See annab kogu ettevõtmisele nii palju soojust ja tunde, et asja tehaksegi päriselt südamega ja soovides pakkuda parimat ilma, et see jääks lihtsalt sõnakõlksuks. Hotellil on suurepärane asukoht linna südames raudteejaama, keskplatsi ja vanalinna vahetus läheduses, igale poole saab jala. Toad on maitsekalt ja hea tundega sisustatud, internet kiire, hommikusöök äärmiselt kvaliteetne ja kogu vibe kvaliteetne ja luksuslik, samas soe ja hubane. Sviidis on ka väga hea varustusega köök, nii et kes väga soovib, võib seal ise kokata ja kasvõi külalisi kutsuda 😊.
Kus süüa?
Tim’s Kitchen. Fine dining elamuseks on parim paik otse Werner’s butiikhotellis asuv restoran Tim’s Kitchen. Peakokk Tim Reinwald on ise sellesama hotelli pidava pere liige ja väga kihvti käekirjaga kokk. Ehkki tegu gurmeerestoraniga ja tõelise fine dining elamusega, ei ole resto ise liialt reserveeritud ega piinlikult väljapeetud. Mõnus vaba õhkkond, meeldiv ja loomulik teenindus, erilised ja väga maitsvad toidud ning suurepärased veinisoovitused. Lähemalt saab restorani kohta lugeda ja menüüsid vaadata siit: https://www.timskitchenfuerth.com/
Humbser und Freunde. Vanasse juugendstiilis pruulikotta rajatud söögikohas saab maitsta ehedat Frangimaa kööki. See on kodune, toekas, rammus ja tegelikult meile väga omane. Milles pole midagi üllatavat, arvestades, kui palju Eesti köök on Saksa poolt mõjutatud. Sealiha, vorstid, hapukapsas, kartul – kõik see on Frangimaalegi omane, ehkki veidi teisel kujul kui meie seda kõike sööme. Üks tuntumaid kohalikke roogi on schäefele – see on õlles pehmeks hautatud ja peale seda kamarapoolelt krõbedaks küpsetatud kondiga sea õlatükk. Kõrval on tavaliselt traditsioonilised ümmargused kartuliklimbid ja muud erinevad lisandid nagu näiteks hapukapsas ja oad. Humbser und Freunde köök on küll traditsiooniline, et siiski tänapäevases moodsas võtmes. Kuid loota, et vanad head traditsioonilised toidud seetõttu veidikenegi kergemad oleks, pole mõtet. Soovitan portsjonid kahepeale võtta 😀
Kokkuvõtteks: üsna tõenäoliselt ei ole väga paljud, kes neid ridu loevad, Fürthist varem kuulnudki. Nii polnud minagi. Kuid nagu välja tuleb, on tegu igati toreda ja avastamisväärt linnaga, kus jagub nii arhitektuuri-, kulinaarseid kui muid elamusi, lihtsalt niisama mõnusasti ajaviitmisest ja puhkusest rääkimata.
NÜRNBERG
Kui just rendiautot pole võetud, on Fürthist Nürnbergi kõige lihtsam sõita metrooga. See on ülipuhas, täpne, kiire ja loogiline ning viib kesklinnast kesklinna või kuhu iganes soovid terve marsruudi ulatuses. Sõitmiseks on igati mõttekas osta digitaalne Nürnberg Card (33 €/täiskasvanu, katab nii Nürnbergi kui Fürthi), millega saab mõlemas linnas 48 tundi kõigi ühistranspordiliikidega sõita ja külastada ka mitmeid muuseume ja vaatamisväärsusi. Kaardi saab osta ja omale telefoni alla laadida siit: https://tourismus.nuernberg.de/en/booking/nuernberg-card-city-card/#/
Niisiis, Nürnberg. Mis on su esimene seos selle linnaga? Paljudel kindlasti seostub Nürnberg natsirežiimi algusaegade, koletute tegude ja propagandast läbi imbunud paraadidega. Veelgi enamad teavad, et just sel põhjusel toimus siin Nürnbergi protsess ehk teise maailmasõja järgne sõjakurjategijate rahvusvaheline tribunal. See ongi Nürnbergi imidžist üsna suur osa, ehkki tänapäeval enam kindlasti mitte kõige olulisem. Jah, saab vaatamas käia ajaloolist kohtusaali ja ka kunagise “hiilgava” Kolmanda Reichi aegseid varemeid (need on ka ainukesed vaatamisväärsused, kuhu peab veidi sõitma, kõik muu asub südalinnas üksteise lähedal). Jätsin ise vahele, kuid ilmselgelt on needki paigad killuke linna ajaloost ja kel suur huvi, saab sellestki osa. Püüdsin hoopis teadlikult koolis ajalootunnis õpitud ja sealtmaalt sisse jäänud Nürnbergi kuvandist kaugemale vaadata ja nautida seda 1000-aastase ajalooga kaunist linna hoopis teiste nurkade alt.
Kus käia?
Alustuseks võiks võtta paar tundi ja teha lihtsalt tiir kesklinnale ja vanalinnale peale. Nürnbergi südalinn on hästi kompaktne ja kõik olulised vaatamisväärsused on käe-jala juures. Või siis lihtsalt järgmise nurga taga. Enamus tänavaid linnasüdames on autovabad ja jalutamiseks loodud. Linna läbib Pegnitzi jõgi, mitmed sillad ja kaunid kaldapealsed on osa Nürnbergi võludest.
Keskaegses vanalinnas on mitmeid ilusaid kirikuid ja katedraale. 1945-l pommitati Nürnberg praktiliselt maatasa, meie giidi väitel hävis 92% kesklinnast. Nii et tegelikult on enamus vanalinnast, sealhulgas ka pompöössed kirikud ja katedraalid, väiksematest ehitistest rääkimata, peale sõda taas üles ehitatud. Imetlusväärne tegelikult, et linna ei klopsitud kiiresti üles odavate ja koledate ehitistega, vaid taastati vana hiilgus. Täielik ulme, milline töö! Ka algselt 13. sajandil ehitatud varases gooti stiilis St. Sebalduse kirik all pildil on taastatud, 1957. aastal.
See turuväljakul asuv gooti stiilis kuldne purskkaev (Schöner Brunnen, tõlkes “ilus purskkaev”) on pärit samuti 14. sajandist. Taustal kõrguvad St. Sebalduse kiriku tornid.
Kui jalutada ülalinna poole, kus asub Nürnbergi kindlus (all pildil näha taustal, tornis lehvib puna-valge Frangimaa lipp), jääb teele Tiergartnertor Platz, mille servas asub ilmselt linna kuulsamaid muuseume, Albrecht Düreri majamuuseum. Sellest allpool rohkem. Plats ise aga on aastaringselt rahvarohke ja mõnusat suminat täis. Nii kohalikud kui turistid istuvad sõprade ja tuttavatega, joovad ja näksivad, lihtsalt lobisevad ja tšillivad. Suveõhtuti pidi platsil nii palju inimesi olema, maas istuvate seltskondade vahel on raske liikuda. Väga laheda vibe‘ga paik nii linnaelanikele kui külalistele.
Läbi tasuks kindlasti jalutada ka paigast nimega Handwerkerhof Market. Eesti keeles võiks see olla käsitööliste hoov. Kogu ala on justkui linn linnas, mõjumata kuidagi kunstlikult või turistikalt. Tänavaid ääristavad väikesed armsad väikesed poekesed ja söögikohad. Kui ilm soosib, saab lihtsalt istuda klaasikesega õues laua ääres, võtta kõrvale ehk Nürnbergi burgeri (see on mu oma meelevaldne nimetus kuklile, mille vahel bratwurstid 😀 – vt all pildil), nautida melu ja vaadata, kuidas maailm su ümber kulgeb.
Järgmine pilt on tehtud tänaval, millel jalutamiseta pole sa Nürbergis käinudki. See on imeilus ajalooliste majadega ääristatud ning kohvikute, restode ja galeriidega pikitud Weißgerbergasse. Terve tänav on kui kaunis ajalooline ansambel ja silmi selle nautimiseks peab jaguma nii üles kui alla. Weißgerbergasse on üks vähestest Nürnbergi tänavatest, mida ei pommitatud sõja lõpus maatasa. Mis tähendab, et kaunid fachwerk-stiilis (ehk poolpuit-stiil) majad on ehedad ja algsed keskajast pärit ehitised. Seega peegeldab kogu tänav autentselt ajaloolist Nürnbergi.
Nürnbergi olulisim ajalooline persoon, tõeline au ja uhkus on kunstnik, teoreetik ja visionäär Albrecht Dürer. See postitus pole koht, kus Saksa väljapaistvaimast renessansiaegsest kunstnikust pikemalt pajatada, nii et selle kodutöö teeb iga huviline ise ära. Nürnbergis käies ei pääse Dürerist üle ega ümber – temast on saanud justkui linna maskott, keda võib näha absoluutselt igal pool alates lennujaama nimest kuni inimeste seljas olevate T-särkide turismikioski vidinateni. Tähtsaim Düreriga seotud maja on aga ilmselgelt tema kunagine kodu, millest nüüdseks on saanud majamuuseum. See oli esimene muuseum, mida Nürnbergis külastasin ja tõesti väga muljetavaldav. Väljas on mitmed Düreri tööd, näha saab sajanditetagust kööki ja muud eluolu. Info ja täpsustused tuleb kõrvaklappidest, väga hästi on kõik läbi mõeldud. Töödest rääkides ei ole need muidugi originaalid. Düreri teosed on maailma mekade kuulsaimates kunstimuuseumites, Nürnbergi majamuuseumis on koopiad. Aga endine kunstniku kodu ei olegi kunstimuuseum, pigem saab siit väga hea sisevaate tolleagsesse elu-olusse, ülevaate Düreri elust ja sellest, kus ja kuidas ta töötas.
Mida ja kus süüa?
Alustuseks olgu mainitud, et Nürnbergis on kaks sellele linnale ainuomast toitu, mida võib nende nimetuse all müüa ainult siis, kui nad on Nürnbergis valmistatud. Kaitstud geograafilise tähisega on Nürnbergi vorstid Nürnberger Rostbratwurste ja piparkoogimaitselised präänikud Lebkuchen. Tegelikult on ka kolmas kaitstud produkt, Nürnbergi punane õlu. Et ma aga suurem asi õllesõber pole, ei puuduta seda praegu. Vorsti- ja präänikusõber olen aga küll ja neid mõlemaid sai Nürnbergis söödud ka. Nürnbergi vorstid on hästi puhta naturaalse koostisega, koosnedes vaid sealihast, soolast, piprast ja majoraanist. Lubatud on ka mõned teised maitseained, aga igaljuhul lisatakse neid vähe. Mingeid värv-, -säilitus ega muid lisaaineid kasutada ei tohi. Rostbratwurst on umbes sõrmepikkune sale vorstike, mida küpsetatakse enamasti lahtisel tulel.
Grillilt läbi käinud vorste serveeritakse mitmekaupa kas lihtsalt niisama kahvli otsast söömiseks või siis juba eelpoolmainitud burgerilaadse toiduna, ehk siis kolm vorsti kukli vahel. Kastmeks on sinep. Ehh, seda kõike siin nüüd kirjutades hakkas nüüd suu vett jooksma, sest meenus ehe, just tulelt tulnud kuuma Nürnbergi vorsti maitse. Ja vadistamine ja melu ja grillilõhn, mis söömist saadab…Head on, tõesti!
Kus Nürnbergi vorste süüa? Linna peal pakutakse neid mitmes paigas, aga vorstidele spetsialieerunud kõrts on kohe keskse turuplatsi kõrval ja kannab seisusele kohast nime Bratwursthäusle.
Traditsioonilise Nürnbergi toidu söömiseks on veel hea koht vanalinnas asuv Alte Küch’n. Soovituse sain linna giidilt, kellel pole söögikohaga mingit diili, ta lihtsalt ütles, et talle endale väga meeldib see koht ja toidud on maitsvad. Menüüs on nii bratwurstid, piirkonnale omane schäufele (krõbeda kamaraga õlles küpsetatud sea õlatükk) kui muid traditsioonilisi roogasid. Interjöör om hästi hubane, teenindus soe ja loomulik.
Kolmandaks soovitan söögikohta nimega Die Wirtsschaft. Asub kohe vanalinna südames turuplatsi läheduses. Laheda kontseptsioonina saab siin nautida ka küll traditsioonilisi Frangimaa maitseid, aga moodsamas ja miniatuursemas võtmes nn Frangimaa tapastena. Lauale laekuvad erinevad väikesed taldrikud parimate kohalike paladega, mida seltskonnaga jagada. Kõik on värske, maitsev ja põnev. Soovitan kindlasti!
Tänavatoidu žanris ei saa Saksamaal olles kunagi kahe silma vahele jätta kebabiputkasid. Siin üks mõnus vahepala Nürnbergi tänavatelt, kus lachmacun’i ehk Türgi pitsa vahele on keeratud tavapärased Döneri koostisosad.
Alljärgnev pilditrio on aga mälestus tänavatoidulaadalt, kuhu sattusin täiesti juhuslikult hotelli poole jalutades. Ühel hetkel hakkas lihtsalt kõrvalttänavalt kostma muusikat ja saginat ning levisid täiesti vastupandamatud aroomid. Seda kõike pidi ju ometi lähemalt uurima minema ja selgus, et tänavale on end rivistanud kümned ja kümned toidukioskid, kes pakkusid täiega ahvatlevaid roogasid. Toit, mida nägin esimest korda elus, oli heeringaburks, ehk siis saia vahele pistetud terve heeringafilee megasuure kuhila sibula ja hapukurgiviiluga. Meile tuttavamates asjadest sai erinevaid grillitud vorste, seapraade ja kotlette hapukapsaga, lõpututes variatsioonides marineeritud kurke, tervet plejaadi kartulist tehtud roogasid ja muudki. Hiljem uurides selgus, et sedalaadi tänavatoidulaadad ilmutavadki end Nürnbergis aeg ajalt pop-up’idena erinevatel tänavatel. Igasuguse reklaamita ja eelteatamiseta. Inimesi jagus, melu oli vägev, äge!
Söögikohtade teema lõpetuseks kõigile gastronoomiagalaktika ja kulinaariakosmose huvilistele teadmiseks, et Nürnbergis asub lausa 7 Michelini tärnirestorani. Nende nimekiri ja info on siin: https://tourismus.nuernberg.de/geniessen/restaurants/sterne-restaurants/
Lebkuchen. Kõige magusama toiduteema võtan ette viimasena. Nagu eelpool juba kirjutasin, on ka Nürnbergi Lebkuchen Euroopa Liidu kaitstud päritolu tähisega. Ehkki inglise keelde tõlgitakse lebkuchen kui gingerbread, ei ole tegu meie mõistes piparkoogiga, vaid pehme piparkoogimaitselise präänikuga. Lebkucheni kõrgaeg on jõulud, aga kuna tegu Nürnbergi sümboliga, müüakse neid ikkagi aastaringselt. Pika traditsiooniga präänikutöökoda ja kohvik on kohe südalinnas ja kannab nime Wicklein Lebkuchen. Kohvikust saab osta nii värskelt kohapeal küpsetatud lebkuchen‘eid kui ka Wickleini tehases valminud ja pikemalt säilivaid pakendatud präänikuid. Klassikaline lebkuchen on ilma katteta, kaunistuseks vaid mandlid. Neid valmistatakse aga ka erinevate katetega šokolaadist ja tuhksuhkrust strösseliteni. Nürnbergi präänikute kroonijuveel on Elisenlebkuchen, mis algselt koosnes vaid pähklitest-mandlitest, meest ja vürtsidest. Tänapäeval on lubatud lisada kuni 10% nisujahu, et struktuuri stabiliseerida. Degusteerimisel olidki Elisenlebkuchenid minu lemmikud – nii pähklised ja mesised ja vürtsised, mmm…Mul õnnestus saada ka traditsiooniline ja poolsalajane Elisenlebkucheni retsept, jagan seda teiega kindlasti veel enne jõule!
Wicklein-is saab ka ise kogu lebkucheni küpsetamise protsessi 90-minutise töötoa vormis läbi teha. Osad asjad jäidki saladuseks nagu näiteks täpne vürtside vahekord maitseainesegus. Aga nii see peabki olema, sest pika ajalooga vaid ühele paigale iseloomulikku toitu peabki ju saatma teatud salapära. Ülal pildil meie vapper ja lõbus tiim, mis koosnes ühest eestlannast ja kolmest sakslannast.
Nürnbergi Albrecht Düreri lennujaam
Kui lebkuchen jäi linnast kaasa ostma, pole kahetsuseks põhjust, sest orginaalseid präänikuid saab suveniirina kaasa haarata ka Nürnbergi lennujaamast. Loomulikult kannab see Albrecht Düreri nime. Lennujaam ise on üsna pisike ja nunnu, tuletades pisut meelde meie oma Tallinnas. Kõik vajalik on olemas- kohvikus saab süüa veel viimased pretzelid, kaasa osta Nürnbergi delikatesse ja veeta aega erinevates poekestes ja kohvikutes. Privaatsuse hindajatele on lennujaamas ka kena rahulik lounge (oh, Albrecht, mida sa küll Nürbergiga teinud oled – ka selle nimi on muidugi mõistagi Düreri lounge).
Mul on harjumus lennujaamades alati käia raamatu- ja ajakirjanduslettide ääres, et kaasa osta mõned kohalikud toiduajakirjad. Ei jäänud Lecker ega Essen&Trinken seegi kord minuga kaasa tulemata 😊
Aitäh teile, kes muljed läbi lugesid. Oli tõesti tore ja värskendav väike oktoobrireis. Eriti meeldejääv on aga kindlasti saabuv jõuluaeg koos legendaarse Nürnbergi jõuluturuga. Nii et kui mu looke teid innustas, tasub lennupiletitel silma peal hoida ja end paari tunniga lasta lennutada võluvale Frangimaale.
Danke schön!
Lisa kommentaar