Talviste köögiviljade seas on rooskapsad ehk brüsseli kapsad ühed vahvamatest. Nupsikud rohelised pallid näevad välja nagu tavalise kapsa miniversioon. Oleks ju lahe, kui nad kasvaksid peenral ka nagu tavalised kapsapead, aga lihtsalt pisikestena – see oleks justkui päkapikkude kapsapeenar! 🙂 Tegelikult kasvavad rooskapsad aga pikkade varte küljes ja sügiseti saab turult neid sel moel ka osta. Praegu talvel on nad varrelt kaksatuna müügil harilikult rohelistes võrkkottides.
Olen kohanud inimesi, kelle vaimusilmas hõljub rooskapsaste kohal lapsepõlve õudusunenäo toitude oreool. Tõepoolest, ongi ju raske muudmoodi suhtuda lödiks keedetud mõru mekiga kapsarooga, mis tõenäoliselt sellise kehva suhtumise on põhjustanud. Ühtegi köögivilja ei tohi üle keeta. Punkt.
Mis mõrkjust puudutab, siis rooskapsad ongi veidi mõrkjama mekiga kui harilik peakapsas ja see kas meeldib või mitte. Mõrkjast maitsest saab täiesti lahti, kui poolitatud kapsaid enne röstimist või praadimist paar minutit vulinal keevas vees keeta. Mind absoluutselt kerge mõrkjus ei häiri, vastupidi – see ongi rooskapsaste omapära, mis neid eristab. Küll aga võib blanšeerimisprotseduuri ette võtta laste pärast, kes eelistavad parema meelega mahedama maitsega kapsast.
Lihtsalt keedetud kapsad on igavad ja rooskapsatoitudele annab tõelise hoo sisse hoopis praadimine ja röstimine. See annab kapsakestele mõnusa karamellise meki ja isuäratava kuldse tooni pealekauba.
See rooskapsatoit valmib hästi lihtsalt. Kõik vajalik tuleb lihtsalt ahjuvormi tõsta ja poole tunniga saadki maitsva roa lauale.
Hästi mõnusa lõppnüansi saavad rooskapsad palsamiäädikast. Selle võib tegelikult segada kapsaste hulka koos õliga juba enne ahjupistmist. Nii saavad kapsad pruunimad, karamellisemad ja veidi magusamad. Mina maitsestasin kapsad äädikaga kohe kuumana peale ahjust võtmist, sel moel on hea palsamiäädika oma maitse rohkem esil.
Mul on olnud tore võimalus viimastel nädalatel köögis katsetada Hispaaniast Katalooniast pärit Mas Tarrése kaubamärgi all valmistatud oliiviõlide ja palsamiäädikaga. Lisaks kõrgele kvaliteedile ja suurepärasele maitsele teeb nende toodangu hästi sümpaatseks asjaolu, et tegu on perettevõttega. Solé perekond alustas oliiviistanduse rajamisega aastal 1824, oliiviõli tootmisega on tegelenud 5 põlvkonda. Oliiviõlid, oliivid ja oliivikreem on valmistatud nende oma istanduse Arbequina oliividest, mis kõik korjatakse käsitsi ning õli pressitakse loomulikult külmpressimise meetodil. Palsamiäädikas on Mas Tarréses pudelisse pandud, tegelikult aga valminud nagu kord ja kohus Modenas Itaalias Trebbiano viinamarjadest ning küpsenud tammevaatides väikeses ettevõttes, mis on peresidemete kaudu samuti Mas Tarrésega seotud. Mas Tarrése toodetest saab ülevaate ning neid osta siin lehel, lisaks Solarise toidupoest ja Viimsi Delicest.
Röstitud rooskapsad suitsusingi, küüslaugu, sibula ja palsamiäädikaga
neli portsjonit
500 g rooskapsaid
u 100 g seasuitsukülge (peekonit) või muud head suitsutatud seasinki
2 küüslauguküünt
1 sibul
2-3 sl oliiviõli
2-3 sl palsamiäädikat
soola, musta pipart
Pane ahi 200 kraadi peale sooja. Eemalda rooskapsastelt pealmised koltunud lehed. Lõika ära varreotsake ja poolita kapsad pikkupidi.Tõsta ahjuvormi. Vali sellise suurusega vorm, millesse kapsad ühe kihina ära mahuvad. Tükelda sink ribadeks või kuubikuteks. Lõika kooritud sibul pooleks, viiluta. Vajuta kooritud küüslauguküüned noa lapiku poolega puruks, haki.
Tõsta sink, sibul ja küüslauk kapsaste juurde. Nirista peale õli, sega õrnalt kõik läbi. Küpseta 200 kraadi juures u 30 minutit. Keera kapsaid küpsetamise kestel paar korda.Kui kapsad on küpsed ja kuldset tooni saanud, tõsta vorm ahjust. Nirista kuumadele kapsastele peale palsamiäädikas ja sega läbi. Paku kohe.
Tiina
Mina olen üks neist, kellele rooskapsas lapsepõlve õudusunenägu meenutab. Keedetud õudus supi või jahukastme sees. Siiani pole neid rohkem söönud. Aga sinu kirjeldus on küll selline, et ehk peaks uue võimaluse andma.
Mari-Liis Ilover
Tiina, ma usun küll, et rooskapsad väärivad uut võimalust :D. Proovi röstida – see on nagu täitsa teine tera!