Vähenõudlik ja meilgi vägagi edukalt kasvav (kohati liigagi hästi, ronib ka sinna, kuhu pole vaja- seilasime, teame!) taim maapirn, mis tuntud ka kui Jeruusalemma artišokk, topinambur, juudikartul ja mugulpäevalill, on hästi kasvav maitsev köögivili, mida võiks toidus kasutada palju sagedamini, kui seda on harjutud tegema. Tema mugulad säilivad mullas üle talve, nii et maapirni saab välja kaevata sügisel seni, kuni maapind külmunud pole ning kevadel taas, kui labidas maasse läheb.
Maapirni biokeemiline omapära seisneb selles, et et mugulad ei sisalda süsivesikuna mitte tärklist (nagu enamuse teiste köögi- ja juurviljade puhul), vaid inuliini. Inuliin suurendab seedekulglas kasulike bakterite hulka, olles neile toiduks. Maapirn soodustab ka ainevahetust ja vähendab magusahimu, need mõlemad omadused peaksid korda minema neile, kes soovivad kaalu kontrolli all hoida. Nagu ikka, on medalil kaks külge. Maapirni omapärane biokeemiline koostis võib mõnedel inimestel tekitada kõhuvaevusi. Ei mul ega ühelgi mu pereliikmel pole kunagi probleeme tekkinud ma neid küll kohanud pole, kuid tutvusringkonnas on üks inimene, kel alati peale maapirni söömist kõht valutab. Aga sellised seedimisraskused tunduvad olevat õnneks siiski väga harva esinevad. Peale inuliini on maapirni mugulates karotenoide, rohkelt mineraalaineid, B-rühma vitamiine ja C-vitamiini. Nii et igati kasulik tegelane.
Maapirni mugulad sarnanevad esmapilgul veidi ingverijuurega. Kui mugulad on väga kühmulised ja harulised, on neid koorida keerulisevõitu. Sel juhul piisab täiesti ka hästi puhtaks hõõrumisest. Maapirni koor eemaldub kenasti ka peale kuumtöötlust. Ümaramaid ja kompaktsemaid mugulaid pole aga ka toorelt probleem koorida.
Maapirnil on kergelt pähkline, maalähedane ja magusapoolne maitse. Ta on väga mõnus toorelt viiludena krõbistamiseks. Toores maapirn sobib hästi ka salatisse. Maapirni saab aurutada, keeta, praadida, vokkida ja ahjus röstida. Pehmeks küpsetatud mugulatest võib valmistada püree, millest saab võid ja soola lisades maitsva praelisandi. Maapirnist saad teha ka maitsva maapirni-püreesupi. Või katseta hoopis püree lisamist risotole – maapirnirisoto on üks mu suuri lemmikuid ja see retsept on olemas ka mu vastilmunud uues raamatus “Tulge külla!” (kohe-kohe kirjutan viimatimainitust ka pikemalt).
Selles panniroas panniroas saab ahjus röstitud maapirn pannil kokku läätsede ja peekoniga, särtsu lisamas päikesekuivatatud tomatid ja värske petersell. Soovitan proovida, on väga maitsev kooslus.
Panniroog maapirni, läätsede ja peekoniga
500 g maapirne
2 sl oliiviõli
150 g toorsuitsupeekonit
1 pruunide läätsede konserv (400 grammine, milles 240 g läätsesid)
u 3 sl hakitud päikesekuivatatud tomateid
u 3 sl hakitud peterselli
1 punane sibul (soovi korral)
soola, musta pipart
Koori (või jäta koorimata, aga hõõru harjaga korralikult mullast puhtaks) maapirnid ja tükelda kuubikuteks. Sega oliiviõliga, maitsesta soolaga. Rösti 200 kraadises ahjus 30 minutit. Tõsta ahjust välja. Haki peekon ribadeks. Prae peekonit pannil madalal kuumusel, kuni rasv hakkab eralduma. Tõsta kuumust ja prae peekon krõbedamaks. Lisa röstitud maapirnid ja nõrutatud ning sõelal loputatud läätsed. Lisa ka päikesekuivatatud tomatid ja osa hakitud petersellist. Prae kõik segades paari minuti jooksul läbi. Maitsesta vajadusel soolaga. Serveerimisel raputa peale värsket peterselli, lisa soovi korral mõned õhukesed punase sibula viilud ning musta pipart.
Lisa kommentaar