Sõir värske kevadrohelisega

On see aeg aastast, kui helerohelised liblekesed leiavad tee pea iga toidu sisse. Salat, pasta, omlett, määrded, kastmed – igasse saab poetatud veidikenegi väärtuslikku maast võrsunud kevadet söödava umbrohu ja metsataimede näol. Kindlasti on söödavaid kevadisi taimehakatisi veelgi, aga ma ei ole mingi taimeteadlane, peenema sõnaga hortikulturist ja see kevadroheline, mida tahan ja julgen suhu pista, on kevadest kevadesse ikka üks ja sama: aiast nõgesed, naat, võillelehed ja -õied ning oblikas, metsast jänesekapsas ja karulauk.
Ka kevadine sõir peab olema helerohelise “maltsaga” rikastatud, kuis muidu. Sõirapostitus on blogis küll juba aastaid olemas varemgi olemas ja teen siiani teda ikka sellesama vana hea Silvia Kalviku “Eesti rahvustoitudest” pärit retsepti põhjal. Seekord tegin sõira tegemise protsessist ka mõned pildid lisaks. Ehk on abiks kellelegi, kes pole kohupiimajuustu varem teinud ja kõik see vadaku eraldamine ja sõela ja marliga mässamine tundub peletav – tegelikult pole ju sõira tegemises midagi keerulist ja tulemus on hullult hea.

Alustuseks tee tiir ümber maja või jalutuskäik looduses ja korja paar suurt peotäit värsket rohekraami. Karulauk on superhea sõira sees – et mul teda selle postituse kangelase tegemise ajal käepärast polnud, haarasin asenduseks peenralt mõned küüslaugupealsed. Kui pole ei neid ega karulauku, purusta sõiramassi sisse maitsestamise ajal üks-kaks küünt küüslauku, sest küüslaugune nüanss toob roheliste taimede maitse hästi esile.
Niisiis, seekordse sõira sisse läksid mul küüslaugupealsed, nõgesed, naat, hapuoblikad, naat ja mõned hästi noored võilillelehed.

Sõir värske kevadrohelisega

1 l piima
500 g kohupiima
50 g võid
2 muna
1,5 tl soola
paar peotäit kevadrohelist: nõgeseid, naati, hapuoblikaid, võilillelehti, karulauku jms

Kuumuta piim keemiseni ja pudenda sinna sisse kohupiim. Hoia kuumana, aga ära keeda, kuni potti tekib piima asemele valkjaskollane läbipaistev vedelik, mis on vadak. Segada pole samal ajal tarvis, aga kui väga tahad, võib õrnalt segu liigutada.
Ma tean, järgmine pilt ei näe kuigi apetiitne välja, aga vadaku eraldamine käib sõirateo  juurde ja enam-vähem selline peaks poti sisu umbes 5 minuti pärast välja nägema:

Nüüd vala segu marliga vooderdatud sõelale ja lase seal nõrguda 15 min. Sõelale jääb kohupiim ja taga kausis on näha välja nõrgunud helekollast vadakut. Vadak on väärt asi, seda saab edukalt kasutada pannkoogitaina vedelikuna või küpsetades, pärmitainas näiteks.

Sel ajal, kui kohupiim sõelal nõrgub, kuumuta kastrulis vesi keema ja kupata selles 1 minut nõgese-  ja naadilehti. Vala vesi ära.

Haki kupatatud nõgese- ja naadilehed koos ülejäänud värske rohekraamiga peeneks.

Kui kohupiim ära nõrgunud ja roheline lisand ette valmistatud, saab sõirateoga edasi minna. Sulata potipõhjas või ja lisa nõrgunud kohupiim. Sega hoolikalt, kuni moodustub ühtlane mass. Nüüd lisa lahtiklopitud munad ja sool. Pidevalt segades kuumuta (kuid taas- ära keeda!) umbes 5 minutit. Sega hulka hakitud kevadroheline.
Kasta kauss või sügavam supitaldrik külma veega märjaks, kata marliga (marli ei ole kohustuslik, aga jätab sõirale armsa “marlise” mustri ja tema abil on sõira mugav kausist pärast välja tõsta) ja suru kohupiimamass sinna sisse.

Kata sõir pealt marliäärtega, kui marlit kasutad. Sellele aseta veel mingi raskus – näiteks väike taldrik, millel omakorda kivi või mingi hoidisepurk. Raskus vajutab sõiramassi kokku ja juust jääb tihedam.

Kui sõir hangunud, tõsta ta kausist välja ja lõika viiludeks või sektoriteks või kuidas iganes tuju on. Sõir on superhea rukkileival, aga teda võib pudistada või viiludena tõsta ka värskele salatile või süüa täitsa niisama.