Mina aga kuulun esimesse leeri ja julgen öelda, et tegu on supermaitsva sügistalvise roaga. Muskaatkõrvitsa intensiivne maitse saab veelgi hoogu juurde küüslaugust (seda on toidus terve pea jagu, nii et viirused, hoidke alt!) ja küüslaugukattega rammusast Musta Pekka toorjuustust. Tegu on üsna toeka roaga, mis ei vaja mingit liha kõrvale ja sobib täitsa omaette lõuna- või õhtusöögiks, kaaslaseks krõbedakooreline sai ja klaas veini.1, 2 kg puhastatud ja tükeldatud muskaatkõrvitsat
5 peekoniviilu
2 sl oliiviõli
1 terve küüslaugupea
2 rosmariinioksa
1 tops (100 g) Musta Pekka toorjuustu küüslauguga
pool peotäit kooritud kõrvitsaseemneid
Kuumuta pannil õli. Lõika peekon väiksemateks tükkideks ja prae õlis krõbedaks. Lisa kõrvitsatükid. Prae segades 5 minutit. Tõsta panni sisu ahjuvormi. Aseta keskele terve küüslaugupea ja lisa rosmariinioksad. Puista peale meresoolahelbeid ja nirista üle sortsu oliiviõliga. Kata fooliumiga, torgi sellesse mõned augud, et õhk saaks liikuma.
Küpseta 180 kraadi juures 1 tund. Viimane pool tundi ilma fooliumita.
Võta vorm ahjust välja. Pigista küüslauguküüntest sisu välja. Eemalda ühe rosmariinioksa pealt okkakesed ja lisa vormile, teise oksa võib lugeda oma ülesande täitnuks ja elimineerida.
Vajuta sealsamas vormis kahvliga kõrvitsatükid ja küüslauguküüned püreeks, sega kõik hoolikalt läbi.
Rösti kõrvitsaseemneid kuumal kuival pannil paar minutit.
Viiluta toorjuust ratasteks ja tõsta kõrvitsa-küüslaugupüreele. Puista peale röstitud kõrvitsaseemned.
Gratineeri vormi 230kraadises ahjus, ülaltkuumusega või grilli all, kuni juust on sulanud ja kuldne.
Serveerimisel puista gratäänile veidi meresoolahelbeid ja jahvata peale mõned keerud musta pipart.
Proovisin kohe järgi, sest üks väiksem muskaatkõrvits sai just koju tassitud. Toorjuustu asendasin gouda juustuga, muud ei muutnud. Väga maitsev, kreemine ja tummine, tõeliselt mõnus talvine kõhutäis. Aitäh!
No siis läks küll mul postituse ajastus täppi, Kärt:D
Ei ole veel proovida jõudnud, aga juba kahtlustan, et sellest saab üks püsiretsepte me laual. Nii nagu juba teist sügist teen salveiga ahjupatissoni ja kolmat suve rokkivaid räimi.
Et siis meie pere laua katab Mari-Liis 😛
Väga maitsev oli! Nüüd alles lugesin retsepti korralikult läbi ja selgub, et ma tegin pisut teisiti, kuid see idee oli nii hea, et ei andnud enne rahu, kui tehtud sai:)
see lauakatmise asi, Liina,on vastastikune. Seda häädust, mis sinu varamust meie laual käinud, on ikka väga palju;)
Piret, minu jaoks oli ka see toit täpselt selline, et kohe hädasti oli tarvis ära teha, muidu olekski painama jäänud:) Aga maitsev on tõesti! Originaalretsept on muuseas parmesaniga.