Kahvliahvi Kokakool peaks küll nüüdseks juba olema tuttav sõnapaar paljudele lapsevanematele ja nende võsukestele. Olgugi, et Kahvliahvi Kokakool toimub vägagi erilisena vaid kord aastas, ühel suvepäeval (soovitus siinkohal kõigile järgmistel suvedel osaleda soovijatele: broneerige oma ahvikestele kohad varakult, tunnid täituvad kibekiiresti!), on erinevate juhendajate käe all saanud söödavaid meistriteoseid valmistada juba täitsa suur hulk väikesi kokandushuvilisi.
Kahvliahvikeste lipukiri kõlab: “Lase laps kööki!”. Kokakooli kaudu julgustataksegi kaasama lapsi toidu valmistamisse juba maast madalast. Et väike inimene näeks ja mõistaks, millest toit koosneb, kuidas see valmib ja kaua selle valmistamine aega võtab. Ja tänu sellele teeb tervislikumaid toiduvalikuid nii nüüd, lapsena, kui ja suurena. Mittetulundusliku ettevõtmisena tegutseva Kahvliahvikeste tiimi juht on Merle Liivak, kes neli aastat tagasi koondas pundi noori emasid, et tegeleda just sellesama, laste kööki kaasamise teemaga, mis neid endidki lähedalt puudutas.
Kahvliahvi Kokakoolis ei tehta ainult süüa. Toimuvad ka erinevad töötoad ja muud tegevused, mis toiduteemaga mänguliselt seotud. Avatud on olnud kohvikud. Sel suvel leidis näiteks pandi püsti toidudisaini töötuba, kus moekunstnike Anu Samarüütli ja Karolin Kuusiku ning teatrikunstniku Kaili Viidase kääride taktis valmisid ägedad ehted metsaandidest. Põhjaka mõisa põlispuude all sai osa rabarberikoogist inspireeritud massaažist (jaa, just-just, selline mõnus ja lõõgastav tegevus koos lastega oligi!). Mõisahoovil oli avatud vabaõhukohvik, kus pakuti Põhjaka kokkade oma perede lemmiktoite.
Kokakooli tunnid viisid seekord läbi Ott Tomik Põhjakalt, Rohelise maja kohviku pererahvas Kaari ja Enn Onnid lastega. Minu seekordse tunni nimeks sai “Rõngakava”. Aga me ei võimelnud:) Tegime hoopis metallist väikeste rõngaste sisse kaks kihilist metsa- ja aiateemalist kooki, soolase ja magusa. Magusa ampsu meisterdamiseks küpsetasin eelmisel päeval oma maakodu naabrite rõõmsate kanade munadest virna biskviitpõhjasid, soolase koogi toekamaks kihiks oli Hiiu rukkleib, millest lapsed said lõigata sellesama rõngaga välja kettad ja laduda rõngasse tagasi koos oma valmistatud kukeseenesalati ja väikeste käte poolt hakitud kurgi, tomati, värske kartuli ja hapukoorega. Magusa koogi kreemiks läks Nopri kohupiim ja vahukoor koos metsmaasikate ja -mustikatega. Kaunistused – lilleõied, põdrasambliku, käbid, mustikavarred ja muu kaunis kraam – korjasin kaasa hommikul oma aiast ja mereäärsest metsatukast.
Uskumatu, millise õhina ja süvenemisega väikesed inimesed tunnis kaasa löövad! Nii toimumispaigast endast, vapustavalt hea maitsega disainitud töötoast, sujuvast pingevabast korraldusest, ilusatest ja headest suurtest ning väikestest inimestest, maitsvast toidust – kõigest sellest kokku tekib täiesti eritabane sünergia ja aura, mida on raske sõnadega edasi anda. Juhendajana võin öelda, et kõik, mis endast tundi annad, saad sajakordselt tagasi! Palju paremini, kui mina, kõnelevad Renee Altrovi fotod:
 |
| Kahvliahvide töötuba ootab pisikesi ja suuri kokkajaid |
 |
| Ott Tomiku tunnis valmis rabarbrimahl ja -kissell. Rabarbrivarred korjati sealtsamast Põhjaka põllult üheskoos. |
 |
Jube ilusad tordid kõik. 🙂 Oli vist tugev kompositsiooniõpetus!
Muide, kas sellist toidukompositsioonikoolitust ka meil Eestis kuskil tehakse? Tahaks ka oma toite ilusaks muuta. 🙂
Liisbet, siin piltide peal puha laste oma looming kõik! Neil olid kaunistamise osas täiesti vabad käed, ei mingit õpetust:)
Igati väärt ettevõtmine kokakunsti õppimiseks. Kõige meeldiva kõrval oleks tore kui õpetaksite pisikestele kokkadele ka terava noaga ümberkäimist, vt pilt nr 7.
Nõus, ka noa kasutamist tuleb lastele õpetada. Aga ega muidu ju ei õpi, kui käes hoida ja proovida ei saa 🙂