Suvikõrvits on üks lollikindlamaid ja saagikamaid taimi, vähemalt minu aias. Ilma erilise poputamiseta kasvatab ta endale hiiglaslikud lehed, palju õisi ja niipalju vilju, et suvikõrvitsaisu saab täis lisaks meie perele ka sõpradel ja sugulastel, kellele ma neid igal võimalusel kaasa sokutan.
Lisaks viljadele saab suurepärase roa ka õitest. Praetud suvikõrvitsaõisi sain esimest korda Toscanas. Ei olnud mul tollal veel oma aeda ega sellist söögitegemispagasit nagu nüüdseks ja krõbedas soolakas paneeringus pehmed ja magusad suvikõrvitsaõied tundusid väga eksootilisena.
Eksootilisena ei tundu see suvine hõrgutis muidugi enam ammu, aga täpselt sama maitsev kui tollal Toscanas, on ta minu jaoks ka praegu.
Praadimiseks raatsin korjata vaid isasõisi. Emasõie all (pilt allpool) on näha kasvamas ka juba pisikest suvikõrvitsabeebit.
Korjatud õied tuleb õrnalt pesta: eriti hoolsalt seest, sest millegipärast armastavad õite sees igasugu satikad koosolekuid korraldada. Kuivata õied ettevaatlikult köögipaberiga patsutades.
Taina võid teha ülilihtsa: vispelda kokku jahu ja vett , nii et tekiks umbes keefiri paksune vedel tainas. Sellesse kasta õied ja prae.
Mulle meeldib, kui muna maitset on ka suvikõrvitsaõite juures tunda ja tainas on selline:
2 muna
1 dl nisujahu
1 dl piima
Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.
Kuumuta pannil õli või õli/või segu. Rasva võiks olla pannil ikka nii sentimeetri jagu, et toimuks midagi praadimise ja frittimise vahepealset.
Kasta pestud ja kuivatatud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse ja pane ühe kihina pannile kuuma õlisse.
Prae ühelt poolt kuldseks, selleks kulub umbes minut. Keera õitel külge ja prae ka teiselt poolt.
Tõsta õied pannilt näiteks vahukulbiga küpsetuspaberile, mis imab endasse üleliigse õli. Ära neid aga sinna lebama unusta, sest serveerida tuleb kuumalt!
Enne serveerimist piserda õitele veidi sidrunimahla, raputa peale soola(helbeid) ja värskelt jahvatatud musta pipart.
Seda külma valge veini juttu teate juba isegi…:)
Sama edukalt ja maitsvalt õnnestub roog ka kõrvitsaõitest.
Ja kui söömiseks koguseid arvestada, siis ehkki arvates, et mis toit see lilleke siis nüüd ka on, piisab eelroaks või kergeks eineks ühele inimesele keskmiselt kolmest praetud õiest. Nad on piisavalt köögiviljased, kui nii võib öelda.
väga vahva! järgmine kord proovin siis sedapidi:) tundub oluliselt lihtsam kui täidetuna ja rahulikku nokitsemise aega on, minu väikese tuulispasa kõrvalt, üsna raske leida.
heh, Mari! Mul just plaan sinu eeskujul täitma hakata. Enne küsin tuulispasa käest luba:)
Väga mõnus suutäis!! Minu lemmiktaigen on soodaveega :)Polegi sel aastal veel mahti saanud, et neid teha, võtan kohe homseks plaani:)
Tee ära jah, Kirsike:) Ma olen kuulnud, et õllega pidi ka väga mõnus tainas olema.
Suvikõrvitsaõied kausis on võrratult ilus pilt!
See on väga-väga maitsev moodus lilli süüa 🙂
Mulle meeldib väga ka ricotta ja anšoovise täidisega variant. Super! Kahjuks endal sel hooajal suvikõrvitsat ega söödavaid õisi oma aias kasvamas ei ole ja turult/poest saab paraku vaid küpseid vilju, mitte õisi 🙁
Ooo ma olen ainult jahu-veetainasse kastnud ja praadinud, proovin juba täna ka Sinu versiooni munaga. Meil täielik suvikõrvitsaõite uputus, ei jõua ära tarbida teisi!
Tegin ka neid hommikusöögiks, aga mul olid kuidagi kibedad need õied, eriti see varrepoolne ots.
Ruta
Ruta, kas kasutasid ikka suvikõrvitsa-, mitte kõrvitsaõisi? Kõrvitsaõied kipuvad küll kibedavõitu olema.