See postitus sündis nüüd tänu tegelikult ühele üsna kurvale seigale. Nimelt õnnestus kellelgi meist mu fotoaparaat paigutada riiulis sellisele kohale, kust ta ühel hetkel lihtsalt alla kukkus. Nii õnnetult, et meil oli võimalik tutvuda objektiivi siseelunditega, kuna ta oli lihtsalt pisikesteks tükikesteks pudenenud.
Nüüd pole ma juba nädalajagu saanud toitudest pilti teha. Lapsed vaatavad enne söömahakkamist nõutute nägudega mulle ja üksteisele otsa, et kas tõesti võib sööma hakata – pilt ju tegemata! Ma loodan, et nad sellega väga ära ei harju, sest peagi seisab jälle söögilaua kõrval täieõigusliku lauakaaslasena statiivil sõber fotokas:)
Et nüüd uusi pilte pole peale tulnud, mis hädasti blogimist vajaksid, saan teha teoks kauaaegse mõtte pühendada üks postitus siin blogis oma lemmiksuppidele. Paremat aega kui praegune nutune seis värske köögiviljavaliku osas ja lumised käredad talveilmad ei saa selleks olla – üks mõnus mitu tundi vaiksel tulel podisenud puljong, mõned kartulid/sibulad/porgandid/peedid/kapsad ja valmib kodune, kõigi eestlaste maitsemeeltesse arvatavasti juba lapsepõlvest saadik sisse sööbinud soe ja toitev potitäis.
Niikaua kui ma oma söömisi mäletan, mäletan ka suppe – vanaema tehtud kanasuppi, mille puljongit võisin lõpmatuseni limpsida, ema keedetud üliselge leemega pühapäevalõunaseid suppe, mida sõime pisikeste maitsvate pärmitainast lihapirukatega.
Nüüd meie peres on need kodused lihtsad supid pea igal argipäeval lõunatoiduks – puljongid keedan nädalavahetusel valmis ja hoian külmkapis. Lapsed söövad õnneks suppe hea meelega, minust endast rääkimata.
Kindlasti on kõigist nendest suppidest igal perel oma variant ja ei mina ega kindlasti ka paljud teised ei keeda neid retseptis sõrmega järge vedades. Ma panen siin siiski kirja meie pere retseptid- st supikeetmise nii, nagu mina seda teen.
Kõige olulisem: hea supi saladus on hea puljong! Hea puljong on ise kontidest ja lihast keedetud.
Borš.
Veiselihapuljong:
- umbes 1200-1500 g kondiga veiseliha
- 3 l vett
- 3 loorberilehte
- u 10 pipratera
- soola
- 1 sibul
- 2 porgandit
Supiköögiviljad:
- 1 keskmine kapsapea
- 5 kartulit
- 2 sibulat
- 2 porgandit
- 800 g keedetud riivitud peeti
Maitsestamiseks:
- 1 tl suhkrut
- 1 tl 30% äädikat
- soola
- pipart
- 4 küüslauguküünt
- pealepuistamiseks maitserohelist- hakitud peterselli, rohelist sibulat, murulauku, tille- kõike, mõnd neist või vähemalt ühte:)
Pese külma jooksva vee all liha ja pane potti. Vala külm vesi peale ja lase keema minna. Riisu tekkinud vaht. Lisa terve sibul, terved porgandid, loorberilehed ja pipar. Raputa soola ka natuke – mitte palju, supi maitsestamine toimub päris lõpus, aga niipalju, et keedetud liha päris mage ei oleks. Keeda vaiksel tulel kaane all 3 tundi.
Kurna valmiskeedetud puljong. Jäta alles ainult liha ja tõsta puljongist välja, muu võid ära visata.
Nüüd supiköögiviljad: haki kapsas, tükelda kartul. Lõika sibul pooleks ja siis ribadeks. Riivi jämedalt porgand.
Kuumuta sibulat ja porgandit pannil õlis veidi, umbes 7 minutit.
Lase puljong uuesti keema, lisa porgand-sibul, kapsas. Keeda pool tundi. Siis pane hulka kartulid, keeda umbes 10 minutit. Lõpuks lisa riivitud peet ja keeda kõike koos veel 5-7 minutit. Nüüd on jäänud veel supisse panna tükeldatud veiseliha. Maitsesta supp: lisa suhkur, äädikas, maitse järgi soola ja pipart.
Tõsta supipott tulelt ja pane sisse hakitud maitseroheline ja hästi peeneks hakitud küüslauk. Hoia kaant peal nüüd vähemalt 15 minutit, siis saavad kõik maitsed ühtlustuda (tegelikult ongi borš parim järgmisel päeval). Serveeri hapukoorega.
Kana-klimbisupp.
Kanapuljong:- 1500 g kanakonte lihaga. Ma kasutan Talleggi külmutatud supikogu, milles on mittestandartsed kintsu- ja seljatükid. Sobivad hästi ka lihtsalt kintsud ja tiivad. Kunagi oli müügil ka supikana, aga sest ei tea ma enam midagi.
- 3 l külma vett
- 1 sibul
- 1 porgand
- mõned pipraterad
- 1 spl soola
Pese kanatükid, pane potti ja vala peale külm vesi. lase keemiseni tõusta, koori vaht. Lisa kõik muu ja keeda kaane all vaikselt podisedes 3 tundi. Kurna. Jahuta ja pane külma või tee kohe suppi edasi. Ega seda kanaliha, mis sealt järgi jääb, pole mõtet enam kasutada- seda on raske puhastada ja näiteks tiibade küljes seda kuigipalju polegi. Nii et kui soov supis ka kanaliha kasutada, siis selle tarbeks mina keedan pärast puljongis eraldi kanaliha. Tükeldatud filee keetmine võtab aega umbes 15 minutit.
Supi sisse:
- 2 porgandit
- 5 kartulit
- soovi korral 1 kanafilee
Lase puljong uuesti keema ja lisa tükeldatud porgand ja kanafilee, 10 minuti pärast kartul.
Kui oled kartulid lisanud, tee
klimbid:
- 1 muna
- 1 sl sulavõid
- 1 dl vett (või piima või puljongit)
- 2 dl jahu
- 0,5 tl soola
Minu klimbitainas on hästi lihtne, aga meile need klimbid hirmsasti maitsevad – parajalt tummised, samas mitte liiga rasked. Just sellised, nagu vaja.
Klopi muna lahti. Lisa vaheldumisi vett ja jahu, samal ajal segades. Lõpuks sega sise sulavõi. Maitsesta soolaga.
Tõsta teelusikaga supi sisse pisikesed klimbitörtsud siis, kui kartulid on kohe-kohe pehmed. Kui klimbid on tõusnud supi pinnale, on nad valmis. Maitse veel suppi ja kui tarvis, lisa soola ja pipart.
Raputa peale rohkelt värsket siledalehist peterselli, minu jaoks on see lahutamatu kana-klimbisupi kaaslane.
Frikadellisupp.
Frikadellisuppi ei keeda ma puljongist. Kui frikadelle vees keeta, saab sellest niisamagi puljong. Üks kiiremaid, lihtsamaid ja maitsvamaid suppe. Vaja läheb ainult vett, kartulit, porgandit, frikadelle, soola ja pipart.
Frikadellid:
natuke võid või õli sibula kuumutamiseks
1 hakitud sibul
250 g hakkliha. Olen katsetanud ja parimad frikadellid saanud pooleks veise- ja seahakklihast. Puhtalt veisekad jäid liiga puised ja kuivad, seahakklihast aga liiga pehmed ja rasvased.
1 muna
1 sl vett
soola, pipart
Kuumuta pannil õli või sulata või ja kuumuta hakitud sibul läbipaistvaks. Klopi lahti muna. Sega muna, vesi, kuumutatud sibul, sool ja pipar hakklihaga. Vormi märgade kätega väikesed pallikesed.
Lase 2 liitrit vett keema, lisa 2 tükeldatud porgandit ja 10 minuti pärast 5 tükeldatud kartulit. Keeda 1o minutit. Lisa supisse frikadellid ja keeda niikaua, kuni frikadellid on pinnale tõusnud. raputa supile veel maitserohelist: tilli, peterselli, rohelist sibulat. Üldiselt kehtib maitserohelisega iga supi puhul see, et peale maitserohelise lisamist võiks supp kaane all veel 15-20 minutit seista, et maitsed kõik ilusti supisse läheksid ja selle aromaatseks teeksid.
Kana-nuudlisupp.
Siin on kõik sama, mis kana-klimbisupi puhul. Selle vahega, et klimpide asemel tuleb lisada supinuudlid.
Hapukapsasupp.
- 300 g taist sealiha
- 2 liitrit vett
- 300 g hapukapsaid
- 2 sl odratangu vōi kruupe
- 1 porgand
- 5 pipratera
- soola
- suhkrut
- 1 loorberileht
Vala tükeldatud lihale külm vesi, lase keema. Riisu vaht. Lisa hapukapsad, pestud tangud või kruubid ja riivitud porgand. Keeda vaikselt podisedes 2 tundi. Umbes pool tundi enne keetmise lõpetamist lisa sool, pipar, suhkur ja loorberileht. Lausa supersupp! Ja jumala tõsi on see, et mida rohkem üles soojendad, seda paremaks läheb.
Muidugi keedan ma ka muid suppe, kui need siin. Minestronet, taipäraseid, püreesuppe, tomati-, läätse- jnejnejne. suppe.
Need viis on minu isiklikud lemmikud.
mu lemmik on borš, aga siin mitte keegi ei söö seda, vaatavad värvi ja panevad plagama, ega ma enam ei sunni ka. a tobe on seda suppi ka vähe keeta. nii ma siis ise tavaliselt söön seda kolm päeva jutti, lõunaks ja õhtuks.
Kondiga liha teeb ka hapukapsasupi veelgi maitsekamaks. Minu lemmiksupp 🙂 Aga millegipärast mulle maitseb kõige rohkem siis, kui on värskelt keedetud ja kapsad veel krõmpsud. Erinevaid maitseid kui palju 🙂
Maarja: meil borš läheb õnneks ikka väga hästi kaubaks. Millegipärast aga nokitakse absoluutselt iga supi seest välja supiliha :O ??? Aru ei saa, mis sellel siis viga on…Ma juba tõstangi lastele ilma lihata ette.
Anonüümne: kondiga liha koha suhtes olen sinuga täieti nõus. ise keedan ka vahest nii ja vahest naa, oleneb missugune lihatükk parasjagu koju toodud on
puljongi keetmine nii et liha on namm ja puljong ka ja vahuga eriri peavalu pole:
liha külma vette, ajad keema, lased nats keeda (nii et näed vedeliku sogaseksmuutumist ja vahu teket)
valad vee ära, loputad liha üle et kõntsa külge ei jääks ja alles siis asud vaiksel kuumusel puljongit keetma. Usu, tekkiv supiliha on ka hoopis teise maitsega.
Kohe näha, et lastega perekond – sellised mõnusalt klassikalised ja peresõbralikud supilemmikud 🙂
Mina tegin täna oma lihata borši – õnneks maitseb meile kahele väga ning paistab, et ka kolmandale lähevad peedi- ja porganditükid igati peale.
ma arvan, et see post peaks kuskil kohustuslik kirjandus olema. ma ei teagi, kus:) koolis äkki?
Oiii, see kana-klimbisupp. Parim on mu mehe vanaema tehtud! Ja mu ema on samuti suur supimeister! Tellin kindlast midagi siit loendist kojujõudmise puhuks 🙂
PS! fotoka lugu on tõeliselt traagiline, tunnen kaasa!
oehhh, paluks mulle kohe suuuuuure kulbiga seda kana-klimbisuppi….
Ilus postitus! Lõpetasin just kana- klimbisupi keetmise ja leidsin sinu kauni kirjelduse. Kurb lugu fotokaga:(
Need supipildid on niiiii isuäratavad!!!
Ilus! Südame alt võttis kohe soojaks 🙂 Kõik supid minu ja mu pere põhilised ja peamised lemmikud!
Hapukapsa suppi panen kartulit ka (aga see vist Saaremaalt pärit komme, vähemalt minu ema-vanaema teevad ka nii).
Juhtusin täna Oma Maitset sirvima… tõsiselt tore on sealt tuttavaid nägusid leida;)
Very Nice Borcht!
Thank you and nice blog!
Selle supipostituse soe vastukaja on küll tore üllatus!
Ragne: ah see on siis ilmunud. Aitäh teavitamast, lähen ostan siis endalegi:)
natural selection: thanks!
Hei,
Tegin ka täna kanaklimbisuppi! Keetsin piljongi sinu õpetuse järgi 😛 Pole enne nii kaua kanasuppi keetnud :O aga maitse oli küll parem 😛 Lisaks harjunud riisi lisamisega mitte nuudlitega aga maitseasi…
Väike reklaam ka – vaata http://www.maakaup.com, mina fännan!
Katrin
Olen mitu päeva mõelnud Su supipostituse peale – see on imetlusväärne, millise elegantsusega Sa oskad selliseid lihtsaid ja eestlaste igapäevalauale kuuluvaid suppe keeta, sellest blogida ja loomulikult pildistada. Ma kujutan sellist postitust ette mõne teise toidublogija sulest ja fotoaparaadist, siis ma paneks selle akna arvutis kinni 🙂 Tead, Sa lausa tekitad minul, kes ma suppidest eriti lugu ei pea, supiisu. Kodusolemine annab sellise mõnusa eelise, et on aega korraliku puljongit keeta – tegeled ise oma asjadega või lapsega, aga puljong muudkui keeb. Töölkäival inimesel on see võimalik vaid nädalavahetusel – kes ikka viitsib õhtul pärast töölt tulekut mitu tundi puljongit keeta. Eks keedan minagi suppe, töötan ju hetkel kodus ja see võimaldab mul ette võtta toite, mis vajavad pikemat valmistusaega (kuid sageli erilist sekkumist ei nõua), ja mulle need hästi tehtud supid isegi maitsevad, aga mul ei teki nende järgi kahjuks sellist isu nagu erinevate pastaroogade või salatite suhtes. Pean endale sisendama, et supid on head 🙂
P.S. Oma Maitse olemuslugu Sinust oli väga armas. Ja neid räimefileesid kirsstomatitega tahan järgi proovida.
Mul on kindel plaan lähiajal kana-klimbisuppi teha, just tänu Sinu postitusele!
Oma Maitses ilmunud artikkel Teie pere toimetamistest köögis oli tore ja armas, väga mõnus lugemine. Räimevorm tundub eriti ahvatlev ja astelpajujäätist teen ka kindlasti.
Artikkel Oma Maitses oli väga tore!! Mõnusad retseptid kõik ahvatlevad ja järgiproovimist väärt!
Südantsoojendav sissekanne ja eriti kuldselt päevakohane, jätkuvalt karge külma talve puhul. Retseptid ausad ja pildid võrratud. Sümpaatne oli ka tõesti lugu "Oma maitses". Siiras tänu!:)
minu vanema tütre lemmiksupp on lihapallisupp, aga ta keeldub kategooriliselt söömast, kui frikadellid olen ise teinud, talle maitsevad rakvere omad, kuna mina ei kannata viimaseid üleüldse, siis katsetuse tulemusena valmivad nüüd meie pere lihapallisupi frikadellid kanahakklihast ja kõik on rahul 😉
päris mõnusad supid, ikka parajalt paksu ka, mitte ainult leem. borš on peaaegu sama näoga kui see, mida isegi olen teinud.
Sul on nii ilus blogi!
Mul on täpselt samad supilemmikud. Ja täna tegin räimefileevormi, no see viis keele alla…
Kusjuures minu lapsed samamoodi supiliha ei taha. Poiss veel natuke sööb, aga tüdrukuga on alati hirmus kamm ja ma samamoodi ei oanegi talle enam seda, vähem kiunu 🙂
issand kui hea see hapukapsasupp välja näeb!
seda tahaks kohe ja hulgim!
teised supid on ka head aga kuna siin kapsas ei hapne siis kõige enam tahaks just seda mida ei saa!