Focaccia

Ma pole ühtegi leiba-saia näinud meie söögilaualt nii kiiresti kaduvat kui seda focacciat. Rosmariini-küüslaugu-oliiviõli-soolahelveste kooslus on teadagi kui hea.

Lugesin kord focaccia ajaloost oma hiiglaslikust Itaalia köögi piiblist – Claudia Piras’ “Culinaria Italy”. Focaccia olla leiutatud Liguurias. Sealses merelises niiskes kliimas ei kergitanud pärm tainast korralikult, küpsetisele ei moodustunud krõbedat koorikut, sisu jäi nätskeks ja üldse, sada häda. Liguurialased lahendasid saiaprobleemi, hakates küpsetama lamedat kergitamist mittenõudvat leiba, mida söödi ahjukuumana. Arhailine Liguuria retsept on raamatus täitsa olemas ja ma katsetasin huvi pärast. Retsept näeb ette, et segada omavahel 100 ml oliivõli ja 200 g jahu, natuke soola ka. Seejärel segada hulka piisav kogus külma vett, et moodustuks ühtlane tainas. Lasta seista tund aega, sõtkuda korra läbi ja lasta seista veel 5 min. Rullida õhukeseks, tõsta tainarulliga plaadile ja küpseta. No ma ei tea, mul tuli selle retsepti järgi focacciat tehes välja kõva oliiviõlimaitseline hiigelküpsis! Ma ise mõtlesin ka, et kuidagi väga muretainale sarnanes see retsept ja tegemisõpetus. Ära ta ikkagi õnneks krõbistati.

Igaljuhul vaatamata sellele, et ka meil on kõrge õhuniiskusega mereline kliima, kerkib pärmitainas ilusasti ja focacciast saab ikkagi pehme maitsva lameda saia.

Focaccia tainas:

pool pakki (6 g) kuivpärmi
500 g nisujahu
300 ml leiget vett
1 sl suhkrut
1 tl soola
(NB! rasvainet ma mitte ei unustanud, vaid seda ei olegi vaja)

Sega kuivpärm jahu, soola ja suhkruga. Lisa soe vesi ja sõtku tainast niikaua, kuni see lööb kausi ja käte küljest lahti. Selleks läheb üks 5 minuti jagu hoogsat sõtkumist. Mugav on toimetada köögikombaini tainakonksudega, saab väiksema vaevaga. Kata tainakauss köögirätikuga ja lase soojas õhu liikumiseta kohas olla tund aega, mille jooksul tainas peaks kerkima kahekordseks.
Sõtku tainast kergelt suuremad õhumullid välja. Poolita ja vormi kaks ümarat focacciat: rullida pole vaja, selle töö saab ära teha kätega tainast vajutades ja sikutades. Focacciad võivad vabalt olla robustsema vormiga, st pole vaja meeleheitlikult kujundada ideaalset ringi. Tõsta küpsetusplaadile ja las nad kerkivad seal veel 10-15 min. Samas võib ju saia vormida ka kandilise ja siis pärast küpsemist lõigata nelinurkseteks tükikesteks. Saiade plaadil kerkimise ajal valmista

focaccia kate:

2-3 küüslauguküünt
rosmariini
oliiviõli

Suru uhmriga küüslauguküüned, rosmariin ja oliiviõli mõnusaks seguks. Mitte pastaks, aga nii, et küüslauk läheb väiksemateks tükkideks ja kõik omavahel ilusasti seguneb. Seda saab teha ka tainarulliga, lusika tagumise poolega, või mis iganes abivahendid selle tarbeks käepärast on. Saadud segu on superhea lõhnaga!

Mu 7-aastane poeg, kes sattus just uhmerdamise ajal köögis olema tegi ainult “Mmmmm…” ja edasi toimetas focacciategu juba minu juhendamisel ise.
Aga see oli ka puhas lõbu: saiadele tuleb peale määrida oliiviõli-rosmariini-küüslaugusegu. Ja seda on eriti mõnus teha kätega! Seejärel üks tähtsamaid tegevusi focaccia küpsetamisel: sõrmeotste või sõrmenukkidega tuleb saia sisse suruda focacciale omased augukesed-süvendid.
Küpseta saiu eelkuumutatud ahjus 220 kraadi juures umbes 15-20 minutit. Võta ahjust ja piserda peale veel veidi oliiviõli ja raputa soolahelbeid. Soojana väga-väga maitsev!

Veel variante katte osas:

-basiilik ja oliivõli
-veidi riivitud juustu
-sibul (Maarja blogis juhend)
-päikesekuivatatud tomatid
-oliivid
-maitsestatud oliiviõli
või midagi muud meelepärast,

igaljuhul tuleks meeles pidada, et katet pigem vähem kui rohkem. See ei ole pitsa!