Kaks kööki

Nüüd järgi mõeldes on ka toidud, mis me neis köökides teeme, erinevad. Maal küpsetan leiba, teen sõira, praeme õues lesta, räime (või midagi muud, vastavalt sellele, mis meri on kaluritele andnud), minu mehe poolt valmistatav vaieldamatu hittroog on päevalilleõlis praetud värsked kartulid sibula ja tilliga. Linnasöögid on meil “puhtamad”, mul puudub igasugune tahtmine ja ka aeg nühkida rasva- ja muude pritsmetega kaetud roostevabat tööpinda ja juuste lehvides ning lahtiste retseptimärkmete tuuletõmbes lenneldes  enne külaliste tulekut paaniliselt püüda päästa eluruume söögitegemisega “lõhnastatusest”  (on toite, millest ka maailma parim õhupuhastaja jagu ei saa!). Magusaks teeme maal lihtsaid kooke ja marjamagustoite sellest, mis parasjagu metsas valminud-metsmaasikad, mustikad, vaarikad. Maakoogid on sisult pigem kohupiimased-hapukooresed, linna omad toorjuustused. Linnas ei ole tuhinat teha “umbrohutoitu”- nõgesed, oblikad ja võililled valmivad ikka maal. Mitte, et toorainet poleks linnas- selle saab ju sinna kerge vaevaga toimetada, aga kuidagi kohatu tundub mulle oma linnaköögis näiteks võililleõisi praadida.

Vaatamata kõigile oma erinevustele nii väljanägemise poolest kui inspiratsiooniallikana, on mõlemad köögid mulle armsad. Kui mult on küsitud, kuidas ma jõuan ja tahan nii palju kokata, siis minu vastus on, et  köök ja söögitegemine on minu pelgupaigad ja teraapiakeskused vastukaaluks kaootilisele ja tihti omatahtsi kulgevale igapäevaelule.   Kui sul on neli last , lemmikloom, kaks kodu ja aed, siis on eluliselt oluline aeg-ajalt  põgeneda maailma, milles toimuvad protsessid on (enamjaolt) minu kontrolli all ja tegevuse tulemus selline, nagu planeeritud sai. Loomisrõõmust rääkimata.

Ja suurimat naudingut pakub muidugi see, kui minu poolt teraapia käigus loodu kaob ovatsioonide saatel tänuliku ja rahuloleva publiku kõhtudesse ja suudab jätta positiivsusest laetud tunde nende maitsemeeltesse:)