Nädalavahetuse hommikud lõpevad mul alles lõuna ajal. Lihtsalt nii mõnus on mitte kuhugi kiirustamata hommikumantlis ringi uimerdada ja köögis natuke keerulisema tegevuskäiguga hommikusöögi kallal nikerdada kui argihommiku võileib ja jogurtitops. Ja kui ühe hommikusöögi tegemine juba hõlmab endas praetud peekonit, pošeeritud mune ja Hollandi kastet, kusjuures kõik see peaks valmima enam-vähem ühel ajal, siis uskuge, on tegu minu jaoks üsna keerulise ettevõtmisega.
Aga jah, mulle kohe ei meeldi üldse nädalavahetusi üle koormata igasugu koduväliste tegemistega ega koos suure lastepundiga joosta keel vestil siia ja sinna üritusele ja laadale ja kohvikusse ja kontserdile ja … siis õhtuks on selline tunne, nagu täistööpäev oleks selja taga. Kultuuriüritused toimuvad ja restoranid on avatud ka nädala sees. Niisama lihtsalt perega koos olemine, pikad kodused hommikud mitte midagi sihtotstarbelist tegemata, on minu jaoks parim asi puhkepäevade juures üldse. Nimetatagu seda siis laiskuseks või milleks tahes, me oleme sellega igaljuhul hõivatud igal nädalavahetusel:)
Veidi Eggs Benedict’i taustast ka: tõsiasjast, et nimetus viitaks justkui konkreetsele isikule, on nii mõnigi kuulsusejanune härra või proua Benedict kinni haaranud. Kindlaid tõendeid klassikaks saanud roa looja kohta paraku ei ole. Levinumad on aga kaks legendi.
Esimese kangelane on Wall Streeti börsimaakler Lemuel Benedict. Lemuel olevat ühel 1894. aasta hommikul pärast korralikku pidutsemist kõndinud Waldorfi hotelli hommikusöögile. Lootuses vabaneda pohmellist, tellis ta võiga määritud röstsaia, kooreta keedetud muna, praetud peekonit ja Hollandi kastet. Legendaarne Oscar Tschirky Waldorfist olla maakleri valikust nii palju inspiratsiooni saanud, et jättis roa alalisena Waldorfi menüüsse, asendades röstsaia Inglise muffini (pärmitainakukkel) ja peekoni singiga. Sedasama Oscar Tschirky’t peetakse muuseas ka Waldorfi salati loojaks. Ja ta pole kunagi isegi olnud kokk, vaid hoopis maître d’hôtel, kes on nagu ülemkelner või restorani mänedžer või midagi sellist.
Teine lugu räägib kellestki proua Benedictist, pankuri ja purjetaja abikaasast. 20. sajandi algusaastate New Yorgis oli perekond Benedictil olnud komme pühapäeviti einestada restoranis Delmonico. Ühel pühapäeval, tüdinud iga kord ühte ja sama söömast, oli proua Benedict küsinud: “Kas teil pole tõesti midagi uut või teistsugust pakkuda?” Kelner uurinud seepeale, mille järele proual isu oleks. Vastuseks kõlas: kooreta keedetud muna kuklil koos singi ja Hollandi kastmega, kõige peale trühvliviil. No oli see vast lennuka fantaasiaga daamike!
Benedicti moodi munad
kahele
4 peekoniviilu
1 sl valge veini äädikat
2 muna
2 kuklipoolikut
määrimiseks võid
musta pipart
Hollandi kaste:
100 g võid
2 munakollast
1 sl vett
1 sl sidrunimahla
soola
Prae peekoniviilud pannil kergelt krõbedaks. Tõsta majapidamispaberile üleliigsest rasvast nõrguma.
Pošeeritud munad:
Täida sügavamat sorti pann kolmveerandi ulatuses veega. Kuumuta keema, lisa äädikas. Löö munad koorest välja väikestesse vormidesse või kohvitassidesse. Munakollased peavad jääma terveks! Alanda vee kuumust, nii et see vaid õrnalt muliseks. Lase munad ükshaaval nii vee lähedalt kui võimalik pannile vajuda. Kuumuta mune vees 2-3 minutit olenevalt sellest, kui küpset munakollast soovid. Tõsta munad ettevaatlikult vahukulbiga taldrikule ootele.
Hollandi kaste:
Tükelda või väikesteks kuubikuteks. Sega kausis munakollased 1 sl veega. Kuumuta kastrulis vesi keemiseni. Tõsta muna-veeseguga kauss kastrulile, nii et kausi põhi ei puudutaks vett – kaste valmib veeauru kuumuses. Sega munakollase-vee segu pidevalt ja tugevasti, kuni see pakseneb. Lisa edasi segades võitükikesed. Kaste ei tohi tükki minna, vaid peab olema siidjas ja kreemine. Tõsta kauss kastrulilt ära, maitsesta kaste sidrunimahla ja soolaga. Ära kastet nüüd enam kuumuta, hoia leigena.
Ja nüüd lao kogu kupatus kokku: rösti kuklipoolikud, määri neile võid. Tõsta peale peekoniviilud ja neile pošeeritud muna. Vala peale Hollandi kastet. Jahvata kõige peale veidi musta pipart.
Lihtne, onju! 😉
Retsept ilmus ajakirja Tiiu oktoobrinumbris, rubriigis Klassikat laiast maailmast.
Kirjutan su "laisklemine on nädalavahetuse töö" avaldusele kahe käega alla! Mida aeg edasi, seda vähem püüan nädalavahetusele mingeid kohtumisi, üritusi ja muud kodunt välja viivat paigutada. Need kaks päeva võiks ometi olla iseenese ja, nojah, oma pere päralt. Ükskõik kui tore mingi üritus ka nädala sees planeerides ei tunduks, laupäeva hommikuks on see oma võlu kaotanud.
Küll aga säravad puhkepäeva kustumatute staaridena endiselt kohvikann, piimavahusti, munapann ja peekonirest 🙂
vabandage, proua, misasi on peekonirest?
äh, proua, te siis ei tea või? peekonirest on see ahjurest, mille peal peekonit küpsetad, kui sul EI ole modelli kintsud, aga sa TAHAKSID neid omandada hoolimata suurest peekoniarmastusest :-)))