Tallinnas olen ma vilets väljas sööja. Selles mõttes, et ei tule just tihti ette.
Põhjuseid on mitmeid. See, et mulle meeldib ise süüa teha, ei lähe põhjusena arvesse, sest ma naudin väga ka teiste valmistatud toite, kui nad on hästi tehtud. Ükskõik siis kas külas käies või restoranis-kohvikus.
Paraku on neid söögikohti, kuhu tahaks peale esmakordset külastust tagasi minna, Tallinnas ikka väga vähe. Ma tean, et mul on paaris arvatavasti väga heas kohas käimata, võib-olla peale nende külastust muutub ka minu kodust väljas söömise sagedus. Aga ma pigem õhtustan kodus või jätan üldse söömata, kui lähen järjekordsesse üledisainitud interjööriga kekutavasse lounge-restorani, kus saab igavat ja anonüümset toitu.
No ja laisk olen ma ka. Lapsehoiu organiseerimine, enda ilmarahvale vaatamiskõlbulikuks sättimine (mitte et ma kodus kammimata juuste ja lotendava plekilise t-särgiga oleksin, aga ikkagi) ja kõik muu selline tundub piisavalt tüütuna, et mitte end õhtul välja ajada. Loomulikult on võimalus ka lapsed kaasa võtta ja seda oleme ka teinud, aga noh, siis läheb suurem aur nende toitmisele ja kantseldamisele kui õhtu ja oma roogade ning veini nautimisele.
Helsinkis on meil aga lapsehoidja omast käest võtta ja seekordsel ülelahekäigul võtsime ette juba ammu plaanitud Juuri.
Restoran ise asub Pohjoisesplanadi lähistel. Kui sadamast linna poole minna, siis “Arteki” disainpoe juurest vasakule jääb Korkeavuorenkatu. Sellel tänaval ongi Juuri.
Ehkki tegu oli esmaspäevaga, siis 3 päeva varem lauda päris õhtuks broneerida enam ei õnnestunud. Saime kohad 16.30-ks. Kohale jõudes olime esialgu ainukesed, aga poole tunni jooksul valgusid kõik lauad täis ja leti tagant kuuldus pidevalt “sorry, we are fully booked tonight”.
Juuri asub vanas majas, kuhu nad on mitte üleliia vaeva nähes loonud hubase ja lihtsa interjööriga restorani. Tualett oli isegi võib-olla liiga lihtne – lukk katki, ukse seespool olev nagi rippus kipakalt ühe kruvi otsas ja ruumi oli nii vähe, et enda ümberpööramisega oli raskusi. Aga see oli ebaoluline, ma niisama hoiatan “esteete”:) Oluline oli toit ja atmosfäär.
Menüü lugemise ja valiku tegemise ajaks toodi lauda 3 sorti leiba: juuretisega rukkileib, sepik ja valge sai, pealemäärimiseks porgandivõi. Kõik leivad-saiad lõigati vahetult enne lauda toomist suurtest pätsidest.
Juuri eripära on eelroogadeks pakutavad sapased (nagu tapas) – väikesed taldrikud erinevate külmade lihade-kalade-köögiviljade-juustude-kastmete-lisanditega, mis tuuakse lauale kõik ühel ajal.
Sapased, mida maitsesime:
külmsuitsuhaug, nõgesemajonees ja astelpaju-linnaseleib:
Jõevähi-kodujuustutäidisega kapsarull sulavõi ja tilliga:
Kalakukko (rukkijahust tehtud taignas küpsetatud kalad) ja mädarõikasalat:
Ulukivorschmack ja hapanleipäsmetana (ma tõesti ei oska seda eesti keelde panna, juuretiseleiva-hapukoor:)?)
Neist pilte pole, aga sõime ka toorvorste à la Juuri vodkasinepiga ja kergelt suitsutatud põhjapõdrasüdant pihlakatarretisega. See viimane oli minu konkurentsitu lemmik.
Märkasin, et paljud püsikliendi olemisega kohalikud tellisid eelroaks seenesuppi rukki-linaleivakesega. Ju siis on hea, jääb järgmiseks korraks.
Pearoaks võttis R üliküpse karamelliseeritud mahepõrsa kaelakarbonaadi suitsutatud küljelõikudega luuüdikastmes, lisandiks rukolasalat mingite kuivatatud tšipsidega, ei saanudki sotti, mis need täpselt olid. Pildil on liha küll vähe näha, aga ma kinnitan teile, et see tükike sealiha, mis mul sealt taldrikust näpata õnnestus, oli parim sealiha, mida ma üldse saanud olen. Pehme, õrn, magus ja täiesti suussulav.
Mina võtsin kogu oma julguse kokku ja tellisin peale sisemist heitlust ja konsultatsiooni ettekandjaga ja siis veel igaks juhuks ühe teise ettekandjaga hobuse sisefilee tumedas salveikastmes ja friteeritud petersellivartega, lisandiks spelta.
Ütlen ausalt, et sõin hobuseliha sellisel kujul esimest korda elus. Vorsti ja singi sees on varemgi ette tulnud. Olin kuni maitsmiseni valmis oma rooga R sealiha vastu ära vahetama, aga esimesest ampsust kadus igasugune tõrge (mis ilmselt oli põhjustatud tobedast eelarvamusest ja liigsest mõtisklemisest teemal hobuse ja inimese töö- ja spordialane suhe). Liha meenutas maitselt ja struktuurilt veiseliha, oli aga tumedam ja veidi jõulisema maitsega, magusam.
Magustoitudest valmistas ainukesena kõigist toitudest kerge pettumuse kaneelikukkel marineeritud marjade ja jäätisega. See vettinud keeks erines küll väga meie arusaamast ühest korralikust kaneelikuklist.
Kutunrahkalla (appi, mis see veel on?) maustettu ahjujäätis mustikabeseega oli aga lihtsalt imeline.
Teenindus oli armas ja loomulik. Ei käidud iga suutäie järel küsimas, et kas ikka maitseb ja kas ikka kõik on hästi. Samas, kui vaja, ilmuti kui võluväel taldrikut ära viima või vett juurde valama. Kõik oli nii kuis peab.
Restorani kõrval asub väike armas poeke, kust saab osta maheliha, kala, väiketootjate juuste, teraviljatooteid (tangud, helbed, jahud), leiba-saia, ürte, maiustusi jne. Me ostsime kaasa šampusepudelisse villitud alkoholivaba kihisevat jooki, mis on valmistatud noortest kevadistest mustsõstralehtedest. Väga maitsev. Noormees poest soovitas sisse segada loraus vodkaa, kui vähe kangemat kraami tahaks, aga meil sai pudel niisamagi tühjaks.
Juuri kontseptsiooni on selgitatud lähemalt ja kenasti nende kodulehel.
Juuren Puoti kohta saab lugeda lisaks siit.
Juuris-käigust on kirjutanud ka Aglio e Olio. Ja vaatasin, et Liinal on õnnestunud pildile püüda ka minu lemmik-sapas põhjapõdrasüdamest.
Siinse loo juures olevad fotode kvaliteet on nagu on, sealses valguses oli see parim, mis teha õnnestus.
Muide: Soome Gastronoomia Liit on Juuri valinud 2010 aasta parimaks restoraniks. Soome 50 parima restorani 2009. aasta listis on Juuril 17. koht.
Kutunrahka võiks olla kitsepiima kohupiim.
Kuttu on sünnitanud emakits 🙂
Ehk siis tõlge võiks olla, et kitsepiima kohupiimaga maitsestatud ahjujäätis mustikabeseega.
Mari
sünnitanud emakits:)
huvitav jah, eesti keeles polegi sellele kuttule siis otsest vastet.
Tänan, Mari!
Lahe lugemine. Me käisime päevasel ajal (kaks kuud tagasi?) ja laps oli kaasas ja sõime õuelauas kiiresti. Seetõttu eriti süveneda ei saanud. Kõik proovitu oli aga väga maitsev, nii et loodame millalgi sügisel uuesti minna, siis juba kahekesi 🙂
Tallinnas tasub minna SfääRi, Mere pst 6. Mina jäin väga rahule, kindlasti lähen sinna veel ja veel.
Nonii, rebisid "vanad haavad" lahti :-). Lugesin su lugu kaks korda, siis lugesin enda oma ja tundsin, et kui saaks, läheks kohe jälle. Meil jäi tookord hobune söömata, kuna seda lihtsalt ei olnud, aga kõik muu oli ja maitsesuskumatult hästi. Isegi pealtnäha nii igavad asjad nagu need vorstikesed ja peediterriin või kaalikakangid.
Ühesõnaga, hakkan planeerima ja üritan ikka sel aastal veel ära käia.
Mina sain esimene kord oma hobuse ka kätte 🙂
Sfääris olen ma nagu Juuriski 2 korda käinud. Juurisse läheks veel ja veel. Sfäär mul nii kuplit ära ei löönud.
Kristel
Sfäär on mingis mõttes sarnane, aga muidugi mitu kraadi lahjem. Kusjuures lahjem sõna otseses mõttes, Sfääri maitsed on hästi magedad ja lihtsad. Ma esimene kord arvasin, et kokk unustas toitu maitsestada, teine kord taipasin, et mu enese maitsemeeled on igasuguse tulevärgiga nii ära harjunud, et ei oska enam puhast toorainet lihtsas vormistuses nautida. Aga ma tahan Sfääri ka veel kindlasti mitu korda külastada, et kõigele pihta saada. Sfääri on muidugi igas mõttes lihtsam sisse astuda 🙂
Mnjaa, tuleb tunnistada, et pildid ja toitude kirjeldused on täpselt sellised, et "things to do" listi tuli Juuri külastamine sisse kirjutada 🙂
Hobuselihaga on minul olnud ainuke kokkupuude tatarimaalt toodud hobuseliha vorstiga, aga see maitses küll ikka erakordselt nirult ja seda süües hakkas küll vorstiks tehtud suksust väga kahju.
Muide, minu vanaema juures tehti äsja sünnitanud lehma piimast ehk ternespiimast magustoitu nimega kalbedant (see oli siis vaniljesuhkru, suhkru ja rosinatega segatud ternespiim, mida ahjus küpsetati ning mis tänu suurele valgusisaldusele kalgendub nagu omlett. Äkki on see kutunrahka midagi sarnast, aga kitse ternespiimast? Kusjuures ainukese viite vähegi sarnasele magustoidule nagu kalbedant olen avastanud just oma "Simply Skandinavian" kokaraamatust, kus see algaine on beeestings'i nime all. Seletuseks on toodud: "Beestings is the milk that is drawn from a cow directly after calving. The vitamins, trace elemant and above all the rich proteins are of utmost importance to the new-born calf for its early growth"
Nii, sel aastal siis veel üks must-go külastus juures – äärmiselt isuäratavalt kirjutatud-pildistatud tekst on Sul siin. Mul eile oli kohe ahvivaimustus peal :)ja rääkisin jagasin seda linki kõigiga, kes vähegi kuulata jaksasid.
Väga mõnus postitus. Olen ise käinud Juuris juba mitmed setmed aastad tagasi, nüüd ajasid jälle isu peale. Pilte vaadates tuli ka maitse meelde:) ja õhkkond on seal ülimõnus.