Vaatamata sellel, et mu aiamaal veel peale rabarbri, murulaugu, salvei, veel mõne ürdipõõsa ja umbrohu veel suurt midagi ei kasva, pakub loodus praegusel aastaajal nii mõndagi. Just toosama viimatimainitud umbrohi naadi, nõgese ja võilille näol inspireerib mind igal kevadel neist vitamiinipommidest kõiksugu roogasid valmistama. Mõnele nooremale pereliikmele on targem esialgu küsimusele “mis lehtedega see pasta on” vastata diplomaatiliselt “rukola, kallike” ja siis pärast nii muuseas mainida, et see oli nali, tegelikult olid võilillelehed. Tagantjärgi arvati, et väga head lehed olid olid:)
Võilillel on praegu hooaeg – lehed on veel õrnad ja maitsvad. Kevade edenedes muutuvad nad peagi liiga mõruks ja sitkeks ega ole enam hõrgud. Olen kuulnud ka sellest, et “piim”, mis määrib käsi, võib tekitada ohtral tarbimisel seedehäireid , aga seda ainult suvise võilille puhul. Võilillelehtede maitse tuletab meelde midagi rukola ja spinati vahepealset, aga on siiski täiesti omamoodi. Mina pean sedasorti kraami delikatessiks. Ehkki võilill kasvab pea kõikjal, tuleks söömise jaoks lehti korjata ikka oma aiast või puhtast loodusest. Sõiduteede ääres ja linnas kasvavaid ma omale küll suhu ei paneks.
Sellega seoses tuleb meelde veel söödavate taimede osas, et lihavõtete aegu ilmus Päevalehes pasharetsept (ei mäleta enam autorit), mille juures oli kaunistamiseks kasutatud roosilehti. Roosilehed on söödavad muidugi, olen ise ka neid kaunistamiseks kasutanud. Aga aprilli alguses, kui lihavõtted olid, saab küll roose ainult lillepoest ja nende õielehti süüa…see retseptisoovitus kõlab küll pigem mürgitamissoovitusena.
Aga võilille juurde tagasi. Kaja Kurg kirjutab artiklis “Võilill, väärtuslik köögivili” (Maaleht, 1. aprill 2010) võilillelehtede väärtustest nii:
“Võilille tasub süüa, sest ta sisaldab rohkelt tervisele ülivajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Võrreldes aedsalatiga, on võilille lehtedes mitu korda rohkem C- ja B-vitamiini, karotiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi jne. Arvatakse, et ükski teine roheline taim ei sisalda nii palju mikroelemente kui võilill. Võilill puhastab verd, langetab veres kolesterooli- ja suhkrusisaldust, võtab väsimuse, soodustab seedimist.”
Ühesõnaga, megasuperhüperkasulik.
Tarvis läheb:
400 g pastat (kasutasin spagette)
oliivõli
100 g peekonit või muud õhukeselt lõigatud suitsusinki, väiksemaks lõigatuna
2 küüslauguküünt
2 suurt peotäit noori puhtaid võilillelehti
1 tl sidrunimahla
pipart-soola
parmesani
Kuumuta pannil veidi oliivõli, prae selles peekonit 2-3 minutit. Tõsta peekon kõrvale. Samas rasvas kuumuta mõned minutid madalal kuumusel hakitud küüslauku. Tõsta küüslaugu juurde võilillelehed ja peekon, sega läbi ja kuumuta veel 5 minutit. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.
Keeeda pasta, sega võilillelehtede ja singiga. Riivi peale parmesani. Jagub viiele.
Vaata ka frititud võililleõisi.
Aet
Mina kasutan "kahtlasema" rohelise kraami nimetuseks turvalisuse mõttes lihtsalt "maitseroheline", just nii olen ka Renee saanud karulauku sööma. Anee on veel sellises eas, kus eelarvamusi pole ning igasugune "kiiksuga" asi läheb ideeliselt eriti hästi.
Anonüümne
Teen seda retsepti juba mitu aastat rukolaga. Uskumatu kui hea see on. Eriti oma aias kasvatatud rukolaga!
Triin