Alustuseks tuleb tunnistada, et clafoutis’ga sõbraks saamine ei ole mul käinud üleöö. Tükk aega oli mulle arusaamatu, kuidas saab üks ahjupannkook nautida sellist menu ja kuulsust. Eks ilmselt esialgu, algaja söögitegijana, oli asi ka selles, et esimesi kordi teda valmistades olid ootused kõrged: mõelda, kaunikõlalise nimega Prantsuse magustoit, mis käib läbi pea kõigist ilmakuulsatest toidublogidest ja klassikute (näit. Julia Child) kokaraamatutest. See peab ju olema midagi väga erilist! Ahjust tuli aga lihtsalt üks magusat omletti meenutav paks pannkook. Mu isiklik probleem on ka muidugi see, et ma pole väga suur pannkoogifänn kunagi olnud. Miks see nii on, sellest pole samuti raske aru saada. Asi pole ju tegelikult pannkookides, vaid selles, et ma ei saa neid kunagi kuumalt, krõbedate äärtega, otse pannilt. Kõik lähevad kohe lauale ja teiste taldrikutesse. Siis kui olen praadimise lõpetanud, ootab mindki laual täitsa mitu toredat pannkooki, aga nad on jahtunud, rasvasevõitu pealispinnaga, krõbeduse ja kohevuse ning seega ka oma võlu minu jaoks kaotanud.
Nüüdseks olen aru saanud, et clafouti‘lt mingit tohutut erilisust ja vau-efekti oodata oligi naeruväärsus. Ehkki erilisus on tegelikult täitsa olemas, aga see seisnebki lihtsuses. Lihtsuse võlus. See ei ole mingi udupeen nikerdis, mille koostisaineid peab varuma paar nädalat enne valmistamist ja ettevalmistusi alustama vähemalt eelmisel päeval. Ei-ei! Munad, piim, suhkur, või – kõik, mida vaja clafoutis tegemiseks, on harilikult kapis olemas. Kirsse jagub praegu küllaga (suur aitäh, Tuuli, viimatise ämbritäie eest). Aega kulub maksimaalselt tund, koos ahjus küpsemisega. Kohe soojana, taina magususele ja kohevusele sekundeerimas hapukad kirsid ja neist välja voolanud mahl – pole paremat ega võluvamat nädalavahetuse hommikusööki! Ja sööma peab teda ikka kindlasti soojalt.
Clafoutis kirssidega
500 g kirsse
3 muna
50 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
250 ml piima
noaotsaga soola
70 g nisujahu
1 sl võid, lisaks veidi vormi määrimiseks
1,5+1,5 sl Demerara suhkrut
Puhasta kirsid kividest. Klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti. Klopi hulka piim. Lisa suts soola ja jahu, sega ühtlaseks.
Määri ahjuvorm (mitte lahtikäiv!) võiga. Kasutasin ümmargust 23 cm läbimõõduga keraamilist vormi). Edukalt saab clafoutis’ valmistada ka ahjus malmpannil küpsetades. Vala kirsid põhjale. Puista peale 1,5 sl Demerara suhkrut ja sega õrnalt läbi. Vala kirssidele tainas. Pudista kõige peale pisikesed võitükikesed ja puista ülejäänud 1,5 sl Demerara suhkrut.
Küpseta 200 kraadises ahjus 40 minutit. Vahepeal ahju piiludes võib tekkida tunne, et clafoutis tahab vormist plehku pista, kerkides uhkelt kohevaks. Ahjust välja võetuna ja veidi jahtudes vajub ta viisakalt vormi tagasi.
Soovi korral puista clafoutis’ pinnale veel tuhksuhkrut.
Söö soojalt, ta on hea ka lihtsalt niisama, lisanditeta. Aga halba ei tee ka törtsuke Kreeka jogurtit, hapukoort, crème fraîche, pehmeks vahuks klopitud vahukoort või hoopis pall vanillijäätist.
H.G.
Ma ka alles hiljuti sain Clafouti tegemise selgeks. Ehk siis vôi tuleb sulatada enne taignasse lisamist ja ma lisan alati pruuni suhkrut ehk siis mônus karamelline maitse on ülekôige!