Mida süüa teha… Aga teeks suppi! Kõrvitsa-kookospiimasupp nuudlitega.

Vikipeedia andmetel on supp “üldiselt soe, soolane, vedel toit”. Polegi ju vale, kuid samas ei kõla kõige isuäratavamalt, mis? Kui mina peaksin suppi iseloomustama, ei suudaks ma küll nii lühikese ja lakoonilise lausega piirduda. Sest mu suhe supiga on palju mitmetahulisem. Ükski rohkem või vähem tõsiseltvõetav teatmeteos mu oopust ei avaldaks. Sestap kasutan võimalust ja panen oma mõtted siiasamasse kirja.
Nii nagu paljud teised toiduelamused, on ka mu esimesed supimälestused pärit lapsepõlvest. Kaks suppi on eriliselt meelde sööbinud. Vanaema keetis võrratut kanasuppi. Klimpidega. Aga ei, mitte klimbid (ehkki imelised – pehmed ja kohevad) polnud selle supi staarideks, hoopis puljong. Olen püüdnud seda maitset ise palju kordi järgi aimata. Aga võta nüüd kinni, kas tänapäevane broilerite aretustöö on nende maitsele pitseri jätnud või mängis toona puljongi keetmisel rolli hoopis puupliit kombineerituna vanaema südamesoojusega – sellist rammusat, kuldsete rasvamullikestega, lausa umamist kanapuljongit pole mul kunagi õnnestunud valmistada.
Teine mälestus: laisk pühapäev väikelinnas, kõik on kodus. Kes teleekraani poolt hüpnotiseeritud, kes raamatusse kaevunud. Ema mässab köögis, keedab hommikust saadik kontidest veisepuljongit. Tundidepikkuse keetmise tulemusel kontide küljest lahti löönud, pehmusest sõna otseses mõttes suus sulava keeduliha laseb ta läbi hakklihamasina ja teeb sellest imelisi pisikesi pärmitaina-lihapirukaid. Tummist rammuleent koos soojade pirukatega söömegi lõunasöögiks. See maitse, see lõhn, see tunne…
Olen supilembuse lapsepõlvest kaasa võtnud ja juurutanud supisöömist ka olles ise ema, oma peres. Õigupoolest püüan sättida nii, et igaks lõunaks sööme suppi. On hea meel tõdeda, et see peaaegu alati õnnestubki! Esiteks teeb selline põhimõte minu kui koduse menüü planeerija elu lihtsamaks: on teada, et lõunasöögiks on supp ja selle idee raames siis saab mängida ja erinevaid variante “leiutada”. Teiseks, see on traditsioon. Traditsioonid- tunnistame seda või mitte – mängivad meie elus sageli märkamatut, kuid väga olulist rolli. Traditsioonidel on teadupärast suur osa turvatunde ja sellest tuleneva enesekindluse loomisel. See võib tunduda imelik, ma tean, aga usun siiski, et igalõunane supisöömine kui traditsioon (loomulikult mitte ainuüksi see!) aitab mu lastel saada paremateks, tublimateks, enesekindlamateks ja sotsiaalselt hakkama saavateks inimesteks.
Kolmandaks mu lõunasupi-entusiasmi innustavaks argumendiks on asjaolu, et kui keset tööpäeva vanemaid kodus pole, saavad koolist tulnud lapsed ise suppi soojendada. Tervislik ning toitev lõunasöök on sel moel minutite küsimus ega nõua mingit suuremat sorti kokkamist ega köögi pahupidi pööramist. Kui kõht on sooja toitvat suppi täis, ei ole isu haarata ka toitainevaeste krõpsude ega muu mõttetuse järele. Mis supi soojendamist puudutab, siis seda ei tasu küll peljata, et ülessoojendatud supp mingi toiteväärtusetu ja maitsetu lurr on. Mõned supid ongi maitserikkamad just järgmisel päeval – näiteks vene köögi klassikud borš ja hapukapsasupp. Supi üks mitmedest plussidest ongi ju asjaolu, et kõikide koostisosade vitamiinid ja mineraalained on supis endas olemas. Jah, aedvilja keetmisel tuleb alati arvestada mõningase kaoga nende toiteväärtuse osas. Kuid vastupidiselt lihtsalt aedvilja keetmisele vees ei valata ju supi vedelikku ära – hea kraam ja maitse jäävad kõik puljongisse!

Suppide maailm on nii mitmekesine ja paljude võimalustega, et igavaks ei saa seda kohe mitte kuidagi pidada. Pole ka midagi imestada – suppi keedab inimkond juba iidsetest aegadest ja kõigis maailma nurkades, seega on variatiivsus tohutu. On selged supid ja on püreesupid. Soojad ja külmad. Puljongipõhiselt saab rääkida veise- kana- aedvilja-, seene- ja veel teistestki suppidest. Liigitusi ja erinevusi on lõputult. Võtame või kalasupi. Kalasupp ei ole lihtsalt kalasupp. Ta võib olla mahe koorene lõhesupp, hõrk selge valgest kalast uhhaa, aasiapärane vürtsikas kala-nuudlisupp kookospiimaga, ameerika moodi paks ja kreemine chowder, kuulus prantsuse bouillabaisse jne.

Ja nüüd, kui kui keegi mu käest küsiks, mida ma peale sellele loole punkti panemist kõige parema meelega sööksin, siis vastus oleks enesestmõistetav: “Suppi!”. Eriti praegu, kui õues kisub niiskeks ja jahedaks. Et tunda end soojalt ja turvaliselt, siis sageli ei olegi tarvis muud, kui auravat kausitäit kodusoojust supi näol. Kõik blogis olevad supid leiduvad sellel lingil. Lugesin kokku, neid on täpselt 40! Viimatine lisandus olgu seesama taipärane vürtsikas kookospiimasupp, milles saavad kokku karripastaga maistestatud kookospiim, sügiseste köögiviljade staar kõrvits ja toekust andvad  nuudlid. Mulle meeldib väga ahjus röstitud kõrvits ja kasutasin seda ka siin supis. Tegelikult kõrvitsa ahjus olemine ongi enam-vähem kogu ajakulu, mis supi valmimisele kulub – kui kõrvits küps, kulub supi lõplikule valmimisele potis maksimalselt 15 minutit.

Postituse koostööpartner on FS Goods (Food Studio puljongid).